10 000 meetri jooksu Eesti meistrid on Taivo Püi ja Evelin Talts

Täna Nõmme seeriajooksu raames Tallinnas Hiiu staadionil toimunud 10 000 meetri distantsil selgitati välja  Eesti meistrid. Meestest võitis oma neljanda kuldmedali sellel jooksualal Taivo Püi (Sportkeskus.ee) ajaga 30.25,10, teatas Jooksuportaalile Sportkeskus.ee juht Toomas Klasen. Hõbemedalile tuli sama klubi esindaja Viljar Vallimäe 30.33,97-ga. Pronks kuulus Sergei Tšerepannikovile (Stamina Arcotransport tiim) ajaga 30.58,77.

Naistest võitis Eesti meistritiitli suure eduga järgnevate ees Londoni olümpiaks valmistuv Evelin Talts (Stamina Arcotransport tiim) ajaga 35.51,69. Teise koha sai pärast pooleaastast Hiinas viibimist koju naasnud Annika Rihma (Sportkeskus.ee) 37.09,02-ga. Veidi üle kahe sekundi kaotas talle Egle Mätas (TÜASK), kelle lõpuajaks fikseeriti 37.11,33.

10 000 m tulemused

MARTIN SIMPSONI reportaaž meeste 10 000 m jooksust:

Stardirivile astuvad nimekamatest meestest Tserepannikov, Aus, Reinsalu, Vallimäe, Püi, Männi ja teised. Mehed viskavad nalja, mehed naeravad, mehed teavad, et ees ootab raske jooks. “Kohtadele, jalad on joone taga…” Kõmaki! Ning pimestanud kärgatusest toibudes selgub, et ette on rutanud Vallimäe, kuid kellest kohe omakorda läheb mööda Püi. Püi, Vallimäe, Tserepannikov, 121, 125, Aristov ning rivi venib pikaks.

Nii sel, kui järgmisel ringil selgub ka jooksu üldine kontseptsioon. Ette tekib kuuik ning selles kuuikus mängivad ilmselgelt rolli kolm meest, Vallimäe, Püi ning Tserepannikov. Teised kolm, kuidas nüüd viisakalt öelda, ootavad juba oma saatust. Nii ka läheb. “Seitsekümmend kaks” kostub järjekordselt, ees vahetavad liidrid pea igal ringil kohti ning kolmanda kilomeetri alguseks ongi esikolmik järgmistele juba vahet sisse tegemas. Suutmata olukorrast sotti saada, ei pane ma ka pahaks, kui kommentaator viib oma jutu ilmale ning Võidupühale. Samuti ei pane ma pahaks, et ma ei saa aru, kas käib taktikajooks või tempojooks. Emba-kumba. Või mõlemat.

Kaheksateist ringi veel. Vallimäe läheb rutiinselt ette, Püi järel ning Tserepannikov on samuti oma koha leidnud. Ta passib. Ring möödub. Vallimäe, Püi, Tserepannikov. Mehed kulgevad. Möödub teine ring. Vallimäe, Püi, Tserepannikov. “Täpselt seitsekümmend kaks! Väga hea!” Neli kilomeetrit joostud. “Seitsekümmend üks seitse!” Püi haarab ohjad ning tundub, et tempo tõuseb. Vallimäe ei jää mitte enam sammu, vaid kahega maha ning viimasele omakorda kaotab oma kolme-nelja sammuga Tserepannikov. Meeste lõtv ning rahulik jooksustiil võtab ilmselgelt tõsisemad hoiakud.

Möödub ring. Püi, Vallimäe, Tserepannikov. Meestel kõigil viiemeetrised vahed. Püi ründab, vaikselt, kuid ilmselgelt. See on tema võimalus, see on tema lootus. Tagasirge. Püi, kümme meetrit, Vallimäe, kuus meetrit, Tserepannikov. Mehed on pinges. Mehed on oma saatuse ees, iga hetk on oluline. Kes suudab, kes jõuab, kes tahab? Täpselt pool maad joostud, täpselt pool maad veel. Püi on täiesti omas elemendis, vahe on juba kakskümmend meetrit. Vallimäe on stabiilne ning … Tserepannikov? Tserepannikov on grimassides. Raske on. Jooksul on ees ootamas aga uus peatükk. Nüüd on iga mees väljas vaid enda ja ainult enda eest. Ning järgmised ringid kulgevad pealtvaatajale rutiinses, jooksjatele ekstra-rutiinses seisus. Ühele vaat-et igavalt, teisele oi-oi kui valusalt.


Seis püsib. Kaheksa ringi veel. Püi jookseb enesekindlalt, Püi teab, mis teeb. Vallimäe on aga murelik, sellist jooksu tema ei oodanud. Tserepannikovil pole aga aega mõelda, tema on oma saatusega silmitsi. Kui kaua on tal jaksu, kui kaua suudab ta Vallimäed jälitada? Seitse ringi veel. Püi, viiskümmend meetrit, Vallimäe, kuid nüüd on juba vahe kolmkmmend meetrit ning siis Tresepannikov. Tserepannikov aga võitleb, grimass missugune, kuid silmist pole veel lootus kadunud. Miski pole veel kadunud!

Mööduvad ringid. Püi raskustes, kuid palju pole minna. Vallimäe raskustes, palju on veel minna, Tserepannikov – oi kui palju on veel minna. Kaks ringi lõpuni. Püi on väsinud, kuid õnnelik. “Lõpp paistab” Tõepoolest. Tserepannikov on aga loobumas, Vallimäe on libisenud liialt kaugele, ta nägu peegeldab jätkuvalt grimassi, kuid see pole mitte enam valust, vaid kaotusevalust. Viimane ring. Seis sama ning nii ta jääbki. Püi aga naudib viimast ringi. Kui enesekindlalt, kui hästi, kui nauditavalt on ta jooksu teist poolt jooksnud. Seda pole vaja talle öelda, ta teab seda isegi. Ta tõstab publikule võidunäpu püsti: nüüd, siin ja praegu ta teab, et kõik, kõik eelnev on korvatud. 
JOOKSUPORTAAL
Fotod: Mallor Malmre