Iluuisutaja Samuel Koppel: pigem teha vähem ja kvaliteetselt, kui end katki rebida

TALLINN, EESTI 24NOV16. Iluuisutamine. Tallinn Trophy. Pildil Samuel Koppel. tl/Foto Tairo Lutter/POSTIMEES
TALLINN, EESTI 24NOV16.
Iluuisutamine. Tallinn Trophy. Pildil Samuel Koppel.
tl/Foto Tairo Lutter/POSTIMEES

Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, veebruar 2017.

Samuel Koppel on silmapaistev iluuisutaja, kes on esindanud Eestit Euroopa meistrivõistlustel. Ta õpib Tallinna ülikoolis koreograafiat ja mängib väga hästi klaverit.

Kuidas sinust sai iluuisutaja? 

Kõigepealt alustasin akrobaatikatreeninguid ja julgen öelda, et sain üsna noorelt päris osavaks. Siis mõistsid mu vanemad, et olen kehaliselt andekas. Harjutasin koos endast mõni aasta vanemate vene poistega. Sain sealt ka vene keele algoskuse. Meenub, kuidas esinesime Tallinna linnahallis tsirkusestuudioga „Tallinn Boys”, see nimi kõlab tagantjärele naljakalt. Olin suurte poiste kõrval väike, kuid suutsin teha samu trikke nagu nemad.

Treener Pavel Konovalov oli range, kuid südamlik. Mingis mõttes mõjus ta mulle kui teine isa. Vahel käisin akrobaatika kõrvalt ka vanema õe eeskujul oma praeguse treeneri Liina-Grete Lilenderi hoolealustega uisutamas. Kuna riistvõimlemisega tegelemisega Eestis puudusid tulevikuväljavaated, otsustas ema, et minust saab iluuisutaja.

Uisutamise algteadmised sain Jekaterina Nekrassova käe all. Sõbralik ja entusiastlik treener, kes oskas olla ka range. Pärast mitmeid vigastusi otsustasin vahetada treenerit. Uueks juhendajaiks sai Peeter Kulkov, kellega koostööd hindan siiani väga kõrgelt.  Kahjuks see koostöö lõppes ja sattusin tagasi esimese treeneri Liina-Grete Lilenderi juurde. Suures plaanis on meil hea klapp, eks vahel ka tülitseme. Hindan väga, et temaga saab kõigest rääkida. Lisaks püüab ta teha enda poolt kõik, et iluuisutajana areneksin.

Püstitasid möödunud sügisel rahvusvahelise uisuliidu võistlustel Tallinn Trophy meeste üksiksõidus Eesti rekordi. Mis saitas saavutada nii head tulemust?

Lühikava esitasin suuremate vigadeta. Ka eelnenud nädalate treeningutel tuli lühikava puhtalt välja, võistlema läksin üsna enesekindlalt. Vabakava, mis on pikem ja füüsiliselt raskem, treeningutel päris puhtalt välja ei tulnud, siiski tundsin ennast ka seda esitama minnes hästi. Ettevalmistus oli edukas ja eks sellepärast ka nii hästi läks. Nautisin võistluspäevi täiel rinnal, jõudu oli palju ja panin jääl kõik välja, mis mul näidata oli.

Mis teeb iluuisutamise mehelikuks ja raskeks?

Hüpped, hüpped, hüpped. Samuti pikad võhma proovile panevad kavad. Uisutajal peab olema julgust ja oskust publiku ees esineda ning kava nautimisväärseks muuta.

Milline näeb välja su treeningnädal?

Igal argipäeval on üks kuni kaks tantsutrenni ülikoolis ja esmaspäevast laupäevani üks kuni kaks jäätundi päevas. Lisaks teen iseseisvalt erialaseid jõu- ja jalgadeharjutusi.

Kuidas uisutaja tippvormi jõuab?

Uisutamine on mu meelest kunstiline ala, lisaks füüsilisele vormile on vaja harjutada ka esinemisoskust.

Kuidas talud suurt treeningukoormust?

Oluline on enesetunnetus. Vahel jätan mõned treeningud ära, muidu ei pea keha vastu. Pigem teha vähem ja kvaliteetselt, kui end katki rebida, eks see põhimõte käib ka paljude teiste tegevuste kohta. Ettevalmistusperioodil ja pärast võistlusi on oluliselt tugevam treeningukoormus. Võistluste eel harjutan kergemalt, et keha oleks olulisel päeval värske ja omaks head tunnetust.

Väsinuna on hea teha ideomotoorset treeningut – sulged silmad, heidad pikali ja kujutad ette täiuslikku sooritust. Keha salvestab absoluutselt kõik, mida teeme. Kui sportlane teeb väsinuna lohakalt liigutusi, siis keha ei tee vahet, kas oli õige või vale liigutus ja salvestab ka selle. Pärast on võimatu kehale öelda, et ära taas käivita salvestust sellest korrast, kui end väsinuna lohakalt liigutasin. Nii et väsinumust tundes on parem treening vahele jätta ja lamades tehnilisi elemente ja hüppeid ette kujutada. Kõik algab mõtlemisest! Pole võimalik nii, et treenin lohakalt, kuid võistlusel võtan end kokku ja üllatan. Treeningul peab tegema samamoodi, nagu kavatsed esineda võistlustel.

Kuidas treeningutel ja võistlustel tehniliste elementide sooritamiseks keskendud?

Nii treeningutel kui ka võistlustel pean kõigepealt tekitama endas hea tunde või energia, et tunneksin ennast võimsana ja mulle meeldiks liikuda. Kui see tunne on saavutatud, siis lähen elementi tegema nii, et vaimusilmas kujutlen selle elemendi ideaalset sooritust. Alati ei tule kõik parimalt välja, kuid see tagab minu arvates õige tehnika.

Mida mõtled hüpet sooritades?

Enne hüppesse minekut on visualiseerimine oluline. Kusjuures oluline pole visualiseerimine mõttes, vaid hüppe tunnetamine terves kehas. Seda nimetatakse  n-ö selgrooga mõtlemiseks. Hüppe hetkel on päris tähtis rütm, millal sa mingit kehaosa liigutad või kuhu suunad. Õhus olles olen üldjuhul teadlik, kuidas mu keha asetseb ja keha oskab vahel üllatavalt hästi reageerida.

Uisutajal tuleb hüppeid aastaid harjutada, et nad õnnestuksid. Kui nad lõpuks välja tulevad, siis tekib eufooriatunne. Raskeid hüppeid on selgelt kõige tülikam treenida, sageli kukutakse ja vigastatakse ennast. Kuid tulemus väärib pingutamist!

Kui palju treeningul jooksed?

Suviti hommikuti pool tundi, kuid ülikooli ja uisutreeningute kõrvalt praegu jooksma ei jõua. Ainult sörgin soojenduseks ja lõdvestuseks.

Kes on su eeskujud?

Eks mu iidolid on kõik tipud, kes mind vähegi ahhetama panevad. Tõeline inspiratsioon tuleb siiski lähedastelt, kui mõistan, kui tublid ja head võivad mõned inimesed olla. Nad annavad usku ja hoogu juurde ning eesmärk muutub selgemaks.

Kes on su suurim toetaja?

Ema. Mitte ainult rahaliselt, vaid ka moraalselt. Kuigi peab tõdema, et tippu jõudmiseks on vaja meeletult raha panustada. Iluuisutamine on kallis ala.

Mängid väga hästi klaverit. Kas võiksid rääkida oma muusikaõpingutest?

Hea meelega. Alustuseks mainin, et kogu meie pere ja suguvõsa on muusikalembene, nii et pole ime, et mind muusikakooli saadeti. Alustasin õpinguid Nõmme muusikakoolis Madis Kaupmehe käe all, väga sümpaatne inimene. Õppisin seitse aastat löökpille. Edasi hakkasin huvituma klaverimängust, kuna meil oli kodus klaver ning meloodiate kuulamine pakkus naudingut.

Harjutasin klaverimängu aasta iseseisvalt. Mu ema on klaveriõpetaja, see on paratamatult mind kuidagi mõjutanud. Kuid minu õpetamises ta suurt rolli pole ei mänginud, vahel on lihtsalt andnud nõu. Astusin uuesti Nõmme muusikakooli, seekord klaveri erialale. Läksin kohe neljandasse klassi, kus minu õpetajaks sai Yvetta Uustalu, kes on ka ise jazzimuusik ja üldse särav kuju. Mu klaveriõpingud piirdusid kahjuks ühe aastaga, uisutamine nõudis aega ja energiat.

Õpingud muusikakoolis andsid palju, armastan väga muusikat kuulata, ka klassikat. Samuti on see ehk kasuks tulnud muusika tunnetamisele uisutades. 2016. aasta suvel proovisin astuda Georg Otsa muusikakooli, kuid minu laulmisoskused ei olnud sissesaamiseks piisavad. Mängin siiani klaverit ja laulan, kui seda laulmiseks saab nimetada, kuid ajanappus ei lase mul muusikaga soovide kohaselt tegeleda.

Õpid koreograafiat. Mis on sinu ambitsioonid tantsumaailmas?

Vist ei olegi ambitsioone. Ma ei oskagi väga unistada, minu teadmised selles vallas ei ole veel piisavad. Mingid lavastuslikud ideed jooksevad vahel õhtuti peast läbi …  Püüan koolis õpitut rakendada jääl. Muidu naudin väga koolis käimist, tunnid on väga huvitavad, eriti kaasaegne tants, mida juhendab Tiina Ollesk, kellest  olen vaimustuses. Vahel soovin, et oleks võinud varem kohata inimesi, kelle mõttemaailm ühtib minu omaga.

Mis on su moto?

Ma ei tea, kas mul on motot, aga üritan olla teiste inimeste vastu hea, lahke ja arvestav. Minu jaoks on see tähtis.

Kas ideaalid on tähtsad?

Võiks ju olla mingi ettekujutus, mille poole püüelda. See ei pruugi õnnestuda, kuid meeldiv on teha tööd millegi nimel, mis tundub õige. Ma ei julge sellele küsimusele vastata jah ega ei. Arvan, et see oleneb inimesest. Armastus peaks olema kõige tuum.

Kuidas taastud tagasilöökidest?

Kuulan kurba muusikat, olen mõnda aega omaette ja teen plaane edaspidiseks. Vahel söön lihtsalt kõhu täis ja vaatan filmi.

Millest unistad?

Noh, unistada võib ju kõigest. Olen teatri- ja filmihuviline, pärast spordist loobumist sooviksin väga näitlemisega tegeleda. Vahel tunnen, et tahaksin ennast meeletult välja elada ja näitlemine tõesti võimaldab seda. Praegu käin korra nädalas draamaringis. Unistan elust, kus saan teha asju, mis mind hingeliselt tugevalt puudutavad.

Kas inimesed loovad oma mõtetega ise endale reaalsust?

Mingis mõttes jah, mingis mõttes ei. Ma ikka soovin arvata, et on ka väliseid jõude, mis seda reaalsust mõjutavad. Kuid olen ka kindel, et see, millega tegemisele ja millest mõtlemisele pühendab inimene oma aega, ongi tema reaalsus.

Tekst: Regina Herodes
Foto: Scanpix