Maik-Kalev Kotsar: igale inimesele sobib kindlasti mingi ala, tuleb lihtsalt see üles leida!

Kotsar4

Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, juuni 2017.

Maik-Kalev, milline näeb välja sinu treeningnädal USA-s?

Hooajasisene nädal on tihe. Päev algab 7.30 ja lõpeb umbes 21.30. Selle jooksul on õppetöö, treening, söömine ja võistluste tõttu vahele jäänud õpingute järelevastamine. Kui õhtul koju jõuan, siis on paar tundi vaba aega, et puhata, seejärel lähengi magama. Puhkepäeva saame iga kahe nädala järel, ka siis on vaja õppida ja taastuda, nii et vaba päev on sisustatud kella 9.00-st 17.00-ni.

Kust sa liikumiseks inspiratsiooni ammutad?

Iseendast ja oma alast. Korvpall on mu elus tähtis, meeldib mulle väga ja seetõttu ootan igat treeningut suure põnevusega. On huvitav jälgida sportlasi, kes on tippu jõudnud, paljudelt on õppida. Eks õppida on ka neilt, kelle tee on pooleli jäänud, iga lugu on haruldane.

Kas sul on oma moto?

Motot mul veel pole, kuid tean et kui pühendud millelegi, siis on kõik võimalik. Inimeste piirid muudkui avarduvad. Sageli piiravad inimese arengut kõige enam tema enda mõtlemine ja enesesisendus. Muutes mõtteid sellest, mis on võimalik, nihkuvad ka piirid.

Kuidas saada heaks korvpalluriks?

Nii nagu kõigis teistes asjades. Töö, töö, töö. Minu arvates pole võimalik tippu tõusta pühendumiseta. Andekus küll aitab kaasa heaks saamisel, aga tööta on peaaegu võimatu kaugele jõuda.

Ka su isa Egon Kotsar mängis korvpalli. Mida oled temalt saanud?

Ta oli mu korvpallikarjääri alustugi ja esimene eeskuju. Suur toetaja ja nõuandja siiani, vahel ka kriitik. Olen oma vanematele väga tänulik. Toetav perekond ja suguvõsa sportlase seljataga annavad väga suure sisemise kindluse.

Mängid South Carolina ülikooli korvpallimeeskonnas. Alistasite NCAA finaalturniiril Baylori 70:50 ja pääsesite esimest korda kooli ajaloos nelja parema hulka. Mis olid teie kooli edu tagamaad?

South Carolinale tõid edu kaitse ja ühtne meeskonnavaim. Töötame kogu meeskonnana nagu masin nii kaitses kui rünnakul. Kaitses ei anna me nii endale kui ka vastastele ühtegi vaba momenti.

Millised muljed jäid finaalturniirist?

Kuigi kaotasime poolfinaalis, oli finaalturniir eriline kogemus. 70 000 pealtvaataja ees mängimine pakkus võimsa elamuse ja seda emotsiooni võimendas veel asjaolu, et mu pere vaatas mängu esimesest reast. Meid saatsid politseieskordid areenile ja sealt tagasi. Saime palju kingitusi ja kõik oli laitmatult organiseeritud.

Sinu edu aitab tõenäoliselt ka teistel eestlastel kergemini tugevatesse USA ülikoolidesse korvpalli mängima pääseda. Mis on su sõnum neile, kes sellest veel unistavad?

Nad peaksid olema valmis pühenduma enamiku enda vabast ajast korvpallile ning õpingutele, ja peaaegu aasta ringi. Selleks tuleb treenida iseloomu ja enesedistsipliini. Kõik on nauditav, kui teed seda, mis sulle väga meeldib.

Mis on su uued sihid?

Järgmise hooaja siht on loomulikult jõuda kaugemale kui eelmisel hooajal, veidi omaenda piire nihutada. Tahaks jõuda finaalmängule. Pikemas perspektiivis on sihiks loomulikult NBA ja kui see ei õnnestu, siis Euroliiga. Vähemaga ma ei lepi.

Mis omadusi endas korvpallurina arendada soovid?

Pean igas elemendis paremaks saama. Peamine, mille kallal pean tööd tegema, on vise.

Mida ütled väikestele korvpallihuvilistele ja nende vanematele?

Vanemad võiks leida kõigepealt spordiala, mis nende lapsele meeldib. Last ei peaks suunama iga hinna eest korvpalli juurde. Tuleb leida midagi, mis oleks lapsele nii lõbus kui ka arendav ning tänu naudingule tulevad ka edasised sammud sporditeel ja ühel päeval ka edu. Samas ei peagi kõik tippsporti jõudma. Edu on ka see, kui teed enda lõbuks trenni ja liigutad end teadlikult, hoiad keha tervena ning mõtte erksana.

Kuidas ülikoolis õppimine ja tippsport kokku käivad?

Ega palju vaba aega polegi võimalik leida. Juhul kui naudid, mida teed, siis on korvpall vaba aja eest.

Kui sa poleks korvpallur, siis mis alal oleksid võinud veel läbi lüüa?

Arvan, et oleksin tegelenud kas ujumise või mõne muu pallimänguga.

Mis on korvpallis kõige raskem ja kõige ilusam?

Kõige raskem on pidev töö ja vähene vaba aeg. Samas korvpall ise ongi minu jaoks kõige ilusam. Teen, mida armastan, korvpall on minu kirg.

Kuidas leida oma kirg ja spordiala?

Mingit valemit selleks ei olegi, tuleks lihtsalt proovida eri spordialasid ja lõpuks leiadki selle, mis meeldib. Põnevaid alasid on palju ja tasub maailma vaadata avatud meelega. Ega enne teada ei saa, kui ise ei proovi.

Kui saad isaks, kas õpetad ka poja korvpalli mängima?

Ei ole nii kaugele mõelnud, aga arvan, et mängima ikka õpetan. Nagu ka rattaga sõitma, ujuma jne. Kuid kindlasti ei sunni teda korvpalli mängima, vaid lasen tal ise valida ala, mis meeldib. Täpselt samamoodi lasid vanemad mul valida. Tahtsin väga korvpalli mängida, keegi ei suunanud.

Mida soovitad liikumise sõpradele?

Leia see liikumisevorm või spordiala, mida naudid, siis ei tundu treeningud kohustusena. Igale inimesele sobib kindlasti mingi ala, tuleb lihtsalt see üles leida! Tunne ennast ja õpi tundma oma piire, tee tööd ja liigu sihikindlalt oma unistuste suunas.

tekst: Regina Herodes
foto: Gamecock Basketball