Uju, vänta, lippa! Poolpikk triatlon läbitud!

Uskumatu, aga poolpikk Ironmani distants sai läbitud ja seda ajaga 5.17.16, millest ma ei oleks osanud unistada. Andis see 268. koha 900 võistleja seas. Kui maratoni või poolmaratoni läbida ja lõppaega uurida, tuleb emotsioon uuest rekordist, siis sel korral tundsin ennast teisiti. Tunne justkui oleks lõpetanud ühe kooliaasta. See tekkis sellest, et finišis sain aru, et jõudsin nii hea tulemuseni järjepidevalt treeningplaani järgi treenides. Hea soovituse andis päev enne võistlust tuttav Joona Saluveer, kes on läbinud mitu poolikut ja pikka Ironmani (k.a. Hawaii) ütles, et ära tee võistlusel midagi sellist, mida trennis pole teinud ja et ega kiiremini kui trennis niikuinii ei liigu. Nii tegingi.

VÕISTLUSNÄDAL

Olin  nädala keskpaigaks ärevil, et kas kõik asjad on olemas – kuidas toituda, millal Otepääle minna, kus ööbida, kas peaks veel treenima jne. Ei tea, kas ärevusest, aga kõht läks korrast viimastel päevadel ja see häiris. Kontrollisin varustust ja viisin nädala keskel rattahooldusse. Vahetasin veel pedaalid, kuna Paides oli üks pedaal katki läinud, isegi tootja ei saanud aru, kuidas see mul katki oli läinud, eks mul ikka juhtub. Hoolduses tuli välja, et esimene käiguvahetaja lenk tõrgub, sõitsin sellega võistluse läbi, aga tuleks välja vahetada. Läksime perega neljapäeval Tartusse, kus tegin õhtul 40 minutilise rattatiiru, pesin õhtul käsitsi võistlus kombinesiooni ja sokid ja proovisin magama jääda, enne 12 ikka ei suutnud. Ärkasin 5 paiku üles ja vaatasin NBA finaali ja siis tukastasin veel kerge tunni, ärevus oli sees. Hommikul ladusin kõik asjad abikaasa vanemate suurde tuppa ja kordasin mantra läbi: Ujumine: prillid, müts, kalipso. Ratas: müts, kiiver, prillid, sokid, kingad, pudelid, geelid. Jooks: geel, magneesium, tossud. Kõik riided millega minna, õhtused peoriided, hügieenitarbed ja kõik tip-top. Sõber Janar tuli vastu, kola bussi ja sõit Otepää poole võis alata. Muljetasime mõlemad, kuidas ärevus on sees ning Janar jagas enda Tripassion meeskonna näpunäiteid, kuidas võistluseks oleks hea valmistuda. Kellegi teisega koos on lahe valmistuda, saab pidevalt peegeldada mõtteid.

OTEPÄÄ

Jõudsime kohale ja melu oli täies hoos. Tervitasin enda õde, kes sekretariaadis vabatahtlikuna abis oli mitmel päeval. Tegime Expole ringi, jututasin sõprade ja tuttavatega. Sain kätte võistlusnumbri 459 ja Ironmani seljakoti ning kolm kilekotti. Sinisesse rattavarustus, punasesse jooksuasjad ja valgesse jätad enda üleriided, mille ära annad peale kalipso selga ajamist. Kell 16 oli eestikeelne infotund, kus võistluse peakohtunik rääkis üle reeglid. Näiteks, kui te finiši joone ületate koos kellegagi, kes ei osale võistlusel (sõber, naine, laps) saate automaatse diskvalifitseerimise. Rattasõidus tuleb hoida paremale äärde ja möödutakse vasakult poolt. Peale briifingut hakkasime vahetusala kotte pakkima. Hoolimata, et olin seda protsessi nädala jooksul korduvalt teinud oli ikka kõhklus, kas kõik on olemas, et mõtle kui rattakingad jäävad maha. Selline korralik kanaaju, et lõpuks ei saa miskit aru. Võtsime ennast kokku ja viisime ratta ja jooksuvarustuse alasse. Lasime veidi õhku rehvidest välja, et äkki kuumast ilmast paisuvad, et mis seal ikka hommik on õhtust targem. Ööbisin sugulase Marguse juures Otepääl, õhtul tegin kana riisiga söögiks, mis jäi üsna hilisele ajale, sõime 22 ajal. Seejärel läksin voodisse, kus uni ei tulnud.

 

VÕISTLUSPÄEVVÕISTLUSPÄEV

Jõudsime kohale ja melu oli täies hoos. Tervitasin enda õde, kes sekretariaadis vabatahtlikuna abis oli mitmel päeval. Tegime Expole ringi, jututasin sõprade ja tuttavatega. Sain kätte võistlusnumbri 459 ja Ironmani seljakoti ning kolm kilekotti. Sinisesse rattavarustus, punasesse jooksuasjad ja valgesse jätad enda üleriided, mille ära annad peale kalipso selga ajamist. Kell 16 oli eestikeelne infotund, kus võistluse peakohtunik rääkis üle reeglid. Näiteks, kui te finiši joone ületate koos kellegagi, kes ei osale võistlusel (sõber, naine, laps) saate automaatse diskvalifitseerimise. Rattasõidus tuleb hoida paremale äärde ja möödutakse vasakult poolt. Peale briifingut hakkasime vahetusala kotte pakkima. Hoolimata, et olin seda protsessi nädala jooksul korduvalt teinud oli ikka kõhklus, kas kõik on olemas, et mõtle kui rattakingad jäävad maha. Selline korralik kanaaju, et lõpuks ei saa miskit aru. Võtsime ennast kokku ja viisime ratta ja jooksuvarustuse alasse. Lasime veidi õhku rehvidest välja, et äkki kuumast ilmast paisuvad, et mis seal ikka hommik on õhtust targem. Ööbisin sugulase Marguse juures Otepääl, õhtul tegin kana riisiga söögiks, mis jäi üsna hilisele ajale, sõime 22 ajal. Seejärel läksin voodisse, kus uni ei tulnud.

Äratus helises 7.30 (start 10.00) tegin kohvi, kuna sõin õhtul hilja, siis läks hommikul vaid üks banaan söögiks. Närvi ei olnud, tuju oli hea, kuulasin paar muusikapala, mis hetkel meeldisid. Võistluskombe selga ja mõtlesin korduvalt, kuidas rajal toituda. Selle sain paika alles vahetusalas. Teipisin musta elektrikuteibiga rattaraamile 4 geeli ja kaks batooni, mis mõlemad eelnevalt pooleks tegin. Sadulaposti külge panin teibiga varurehvi, koos ballooni ja balloonikinnitusega, kõik need läksid soki sisse.  Mind tuli toetama abikaasa koos enda õega, minu õde, abikaasa ja minu vanemad ja sõbrad. Suureks üllatuseks olid nad teinud kõik t-särgid „Uju, vänta, lippa“ tekstiga, mille disainis sõber Valter. Seljapeal oli Martin Veisman – support group, see oli äge, neid oli rahal kohe lihtne kaasa elamas leida. Ajasin 15 minutit enne starti kalipso selga, jätsin numbrivööga alla, nagu Janarile oli soovitatud.

UJUMINE

Võtsin ennast 40-50 minuti ujumise gruppi, et oma teha, olin rahulik. Stardipauk käis ja 4 sekundi tagant hakati võistlejaid vette laskma. 16 minutit hiljem oli minu kord, jooksin vette ja hakkasin kühveldama. Ujusin krooli ja konna korda mööda, alguses oli palju rahvast ümber, proovisin olla raja äärmises servas. Minu jaoks oli tähtis ujuda mugavalt, kuna kogemust on vähe ja kiirust ei ole. Poid olid hea vahega, sai neid orientiiriks hoida. Raja esimese poole ujusin rohkem konna kui krooli, vahepeal puutusin mõne inimese jalga ja paar inimest puutus ka mind, aga jalaga ei saanud ja ujumine möödus pingevabalt. Mingi hetk oli minu ees ja taga mõned meetrid tühja ruumi ja sain krooli ujuda mõnusalt. Rõõmustasin kui veest hakkasin välja tulema, sest see tähendas minu jaoks, et lõpetan kindlasti võistluse. Edasi kalipso lahti ja vööni seljast, otsisin kotti 459 ja läksin meeste riidevahetus telki, mis oli rahvast täis. Enamus istusid. Viskasin koti sisu maha, kiskusin kalipso seljast (tark on kell ja ajavõtu kiip selleks ära võtta, et läheks libedamalt). Sokid jalga, müts, prillid kiiver, rattakingad ja sörgiga ratta juurde minek.

RATAS

Triatlon on põnev, hakkad ühest alast tüdinema ja kohe saad miskit muud teha. Ratast ootasin, teadsin, et ei tohi esimesel 10 km väga vajutada, sest võid ennast ära kustutada. Alguses oli alatuult, ratas lippas hästi, sirge peal vaatasin kella, keskmine oli 50 km/h mõtlesin, et nii võib vajutada küll, möödusin Kanepisse minekul oma 50 inimesest – see oli hea tunne. Eriti mäest üles sõites, kui istusid sadulas ja teised olid püsti ja panid mööda. Esimene Kanepi tõus läks kenasti, pidin korra esimese hammasrattapeale käigu panema, kuna see tõrkus siis tagasi sain pika klõbistamise peale. Esimest hammasratast kasutasin ainult Kanepi tõusul, muidu sai suuremaga hakkama. Tagasisõit oli vastutuult ja seal proovisin tehnikat kui mäest alla tuled maksimaalse kiirusega, et üles saaks kergemini. Ei vändanud ainult pöörete ajal. Toitumisega oli mul kindel plaan, mida jälgida, iga ringi alguses sisse geel, see järel 2 x pool batooni 15 minuti vahega. Juua iga 10 min tagant. Rattal jõin ühe 50ml pudeli poolringi peale. Teise ringi lõpus oli kergelt reielihas pinges, aga muidu väga okei, tegin oma. Rattasõidult maha tulles proovisin esmakordselt sõita nii, et võtsin jala kingast välja ja väntasin sokkidega kingade peal. See õigustas, esiteks oli hea, et pidanud kingadega jooksma terve vahetusala ja teiseks sai nii kiiremini. Minu vahetusala oli päeva 7 tulemus. Haarasin koti, tossud üle kanna jalga, kiiver kotti ja minek.

JOOKS

JOOKS2Ootasin jooksu, sest see on minu trump. Otepää rada on raske, mis tähendab, et peaksin tõusma veel. Jalad andsid eelmistest aladest tunda, aga kilomeetrid jooksid kenasti edasi, kuna jooks rattast ajaliselt lühem. Mul oli plaan kõiki tõuse joosta tempoga, mis esimesel ringil toimis. Igas joogipunktis võtsin 2 topsi vett ja 6km esimese geeli. Esimene ring täitsa okei plaanisin selle joosta alla 50 minuti, mis täpselt ka nii läks. Siis läks raskeks 10-12 km oli motivatsiooniga raskusi ja hakkas kergelt pistma. Teadsin et see on see hetk kui tuleb pingutama hakata. Venitasin ennast esimese pika tõusuni, seal enamus kõndisid, minul alati üks põhimõtete, et ei kõnni, kasvõi sörgid teotempos, aga kõndima ei hakka. Tõusul lasin hambad ristis tempot ja möödusin oma 10 inimesest. Pulls oli punases, aga Poslovitsa nukil sai vett ja taastuda mäest alla lennates. Siis läks paremaks ja järgmised km suutsin hoida kuskil 5.20 tempot. Käärikult tagasi Otepää poole keerates oli kergendus, et nüüd on jäänud viimane 4-5 km ja siis on tehtud. Tempo kõikus, aga tuli vajutada. Ausalt öeldes polnud mul terve võistluse ajal aimu enda lõppajast. Lasin pulsi järgi kui läks 150 peale panin juurde ja kui oli üle 167 lasin alla. Mul on komme, tempot alla lasta viimasel 2-3 km, lihtsalt organism saab aru et lõpp on lähedal ja ei taha maksimaalset pingutust teha. Arutasin omaette, et „Ei ole mõtet kahte minutit lihtsalt jalga sirgu ajada“. Viimane km, inimesed elasid kaasa ja naeratus tuli näole, lähedased finiši sirgel, väike kummardus neile ja oodatud finišikaar. Ain-Alar andis medali kätte ja oligi tehtud. Sürr tunne, vaatasin tabloolt kella 5.33 ja ei oskanud miskit arvata, mis mu lõppaeg tuli ja ei olnud ka väga vahet sest emotsioon oli vinge, naeratus lai. Oma ajast sain teada kui nägin Hannat, peret ja sõpru. Lõpptulemusi sirvides olin paljudest kiirem, kes minust loomupoolest on paremad. Jooksurada on karm ja see on minu trump, nii et kui keegi tahab teha Otepääl head tulemust, siis kõige seda sama ringi jooksmas, et jalad harjuks vahelduva tempoga ja mäest üles tuleb vajutada.

KOKKUVÕTEKS

Oli tihedalt planeeritud poolaasta. Võtsin 9 kg kaalust alla, enamus trennid tegin enne tööd 7-9 vahel hommikul, et töö- ja pereelu ei kannataks. Õppisin ujuma, mis alguses üldse ei meeldinud. Kilomeetri ajast 3.30min/100m võistlusel oli see 2.14min/100m ja sealt saab tulla veel alla usun 20-30 sek kui edasi treenida. Kogunes 30km ujumist enne võistlust. Ostsin esimese maanteeratta ja sõitsin sellega 1000km, mida ei ole üldse palju, aga annab aimdust, mis võistlusel ootab. Ain-Alar Juhanson mainis, et kui tuhat km all siis võib hakata tempot treenima. Sõitsin esmakordsel aeropulkadega, mis alguses olid harjumatud, aga andsid 2-3 km/h keskmist juurde. Kõvast aitas kaasa Velodynamics.ee juures rattafitting, kus sain enda keha järgi paika rattaasendi. Kokkuvõttes sain rohkem jõudu, väiksema koormuse juures. Jooksukilomeetreid oli enne võistlust all 200, millest 3 tiiru ümber Pühajärve ja Rapla poolmaraton. Viimasel tegin ka uue isikliku poolmaratoni rekordi 1.33. Hetkel on plaanid lahtised, mis võiks võtta edasi järgmiseks. Võimalik, et mõtlen 4. augustil täispikale Tallinna Ironmanile minna, aga sel juhul peaks võtma rahulikuma tempo ja üritama seda läbida hea enesetundega. Praegu naudin suve ja perega kohe algavat puhkust! Loodan, et minu poolaasta Hea Eeskujuna on olnud mõnele lugejale kasuks või inspiratsiooniks. Kui te vähegi kahtlete siis võtke üks poolaasta ja tehke mõtestatud trenni, uskuge mind te ei kahetse ja kõik alad on selle ajaga võimalik heale tasemele viia. Mõelda, et esimesel kahel kuul kõndisin jooksu asemel lapsevankriga ja ei oskanud krooli ujuda ja nüüd olen juba läbinud edukalt triatloni. Kõk on peas kinni! Nael kummi!

Suured tänud kõigile kaasaelajatele ja toetajatele. @ironaman_estonia @polarmefo @lamberteest, @velodunamics, @enervitestonia, @sportlandeesti