Alberto Salazari treenerifilosoofia läte: enda tipptase, õpitu ja katsetatu

Alberto Salazar kuulus möödunud sajandi 80. aastatel maratonijooksus tippklassi ja juhendab praegu olümpiamängude medaliomanikke. Tema treenerifilosoofia kujunemisest annab ülevaate John Brantiga kahasse kirjutatud raamat „14 minutes. A Running Legend’s Life and Death and Life”. Mõneti kummaline pealkiri on seotud Salazari treeneritööaegse infarkti üleelamise ja 14-minutilise kliinilises surmas viibimisega.

Salazari treenerifilosoofia kujunemist on kõige rohkem mõjutanud tema kui jooksja individuaalse meisterlikkuse kõrge tase, suurepärased treenerid ning edukas treenerikarjäär. Alberto ise jõudis pikamaajooksjana maailmarekordite künnisele. Kui maailmarekord 10 000 meetris oli 27.22,4 ja 5000 meetris 13.06,20, oli ta jooksnud 27.25 ja 13.11. Maratonis ületas tema 1981. aastal New Yorgis joostud 2:08.13 toonase maailma tipptulemuse. Suurepärased kordaminekud olid võidud nii New Yorgi kui ka Bostoni maratonil. Võimekust ülipikamaajooksjana näitas esikoht Comrade’i maratonil (87 km) Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Salazar kirjutab: „Jooks on nii teadus kui ka kunst ja ma töötasin mõlema valdkonnaga koos, rakendades kõike, mida õppisin kõigilt oma treeneritelt ja mentoritelt”. Sellised legendaarsed treenerid nagu Bill Bowerman ja Bill Dellinger (Hubert Pärnakivi kõva konkurent – toim) ei tõstnud keskpunkti teaduslikke aspekte, vaid lähenesid treenimisele peamiselt vaistlikult, kuigi füsioloogiliselt õigesti. Treener Bill Squires nägi juba Salazari esimestel treeningutel, et tal on läbilöögieeldused pikkadel distantsidel ning seetõttu kavandas treeninguid pikaajaliselt. „Ära isegi mõtle maratonist enne kolledži lõpetamist,” lausus Squires. „Alles siis, kui organism on lisaks põhikiiruse saavutamisele tugevnenud ja küpsenud, võib suurendada mahtu.”

Laitmatu jooksutehnika õpetaja
Esmalt tundus see Salazarile hea mõttena, kuid ta ei mõistnud seda täielikult. Alles USA tippmaratoonar, Bostoni ja New Yorgi maratoni mitmekordne võitja Bill Rodgers andis talle õige arusaamise maratonist kui jooksja, „kes hõljus rajal hingematvalt kerge sammuga”. Teda hämmastas ka etiooplase Haile Gebrselassie jooksusammu efektiivsus, võimsus ja graatsilisus. Siit tekkis tal kirglik huvi jooksutehnika biomehaaniliste põhimõtete vastu. Seda enam, et laialt oli levinud seisukoht, et pikamaajooksjatele ongi iseloomulik omapärane jooksutehnika, mis erineb kardinaalselt sprinteri omast ning treeninguga ei suudeta seda muuta.
Vastupidisele arusaamisele jõudis ta aga pärast nõupidamist USA parimate keskmaa- ja kiirjooksutreeneritega, teiste seas üheksakordse olümpiavõitja Carl Lewise treeneri Tom Telleziga. Nad jagasid seisukohta, et olenemata distantsi pikkusest on kiire jooks alati kiire jooks. Sprindi ja pikamaajooksu optimaalsel tehnikal on rohkem sarnasusi kui erinevusi.
Mõeldes enda suhteliselt kohmakale jooksustiilile, küsis Salazar, kui palju oleks ta jooksnud paremaid tulemusi siis, kui oleks juba treenimise algusjärgus pööranud suuremat tähelepanu jõu, kiirusliku osavuse ja koordinatsiooni arendamisele.

EDASI SAAB LUGEDA JUBA VÄRSKEST JOOKSA AJAKIRJAST

File photo dated 04-08-2012 of Great Britain's Mo Farah (right) celebrates winning the Men's 10,000m final with Silver Medalist USA's Galen Rupp (left) and coach Alberto Salazar
Alberto Salazar (keskel) oma õpilaste Galen Ruppi ja Mo Farahiga

Autor: Ants Nurmekivi
Foto: Scanpix