Annika Vaher – jooksja kohta uskumatult kiire taastuja

Annika Vaher tänavusel ümber Harku järve jooksul.
FOTO: MALLOR MALMRE/JOOKSUPORTAAL 


Kui 2012. aastal Londoni olümpiamängudel Eestit maratonijooksus esindanud Evelin Talts otsustas tänavu kevadel 38-aastasena sportlaskarjääri lõpetada, siis Annika Vaher võttis selles vanuses alles õige tuurid sisse. Vähem kui kuu aja pärast 43-aastaseks saav viie lapse ema tundub kõrvaltvaatajale kui imeinimene, kes suudab vaatamata suurele perele, tööle ja kõigele sinna juurde kuuluvale uskumatult kiiresti taastuda. Ometi ei ole ta robot, vaid samasugune luust ja lihast inimene nagu me kõik.

Annika tee spordi juurde algas tänu emale. Ema võttis ta pisikesest peale matkadele kaasa. Ema pani juba poolteiseaastasele tüdrukutirtsule suusad alla, kuueaastaselt käis Annika koos emaga Lõuna-Eestis suusamatkadel. Teises klassis hakkas ta käima suusatrennis Tallinnas Nõmmel, seal, kus loo autor ka ise sporditeed alustas. Tema esimeseks treeneriks sai ema töökaaslase tütar Marje Sander, kes omal ajal eduka suusatajana läbi lõi. Suusatamine ladus Annikale korraliku vundamendi. Tal on ette näidata Eesti noorte meistri tiitel ning ta kuulus Eesti noortekoondisesse. “Tulemuste põhjal pidin olema oma vanuseklassis Eestis esimese viie hulgas,” meenutas Annika koondisesse pääsemist. Noorena proovis ta oma võimeid ka toonase Nõukogude Liidu meistrivõistlustel, kuid seal mahtus ta alles neljandasse kümnesse või, nagu Annika ise ütleb, polnud ta seal mitte keegi.

Suusatamist ei ole ta siiani unustanud. Sel talvel suusatas Annika Soomes Vuokatis järjest 120 kilomeetrit – 60 kilomeetrit klassikadistantsil ja 60 kilomeetrit vabastiilis, umbes nagu suusavahetusega sõidus. Trenni tegi Annika noorena tõsiselt, isegi nüüd, mil ta on elu vormis, ei tee ta nii palju sporti. Kui praegu tuleb vanematel laste trennide jaoks raha leida, siis toona maksid riik ja spordiühingud kõik kinni. “Kui minu laps oleks edukas purjetaja, ei saaks mina nii palju reisimist ja jooksmist endale lubada,” arvas viie lapse ema Annika.

Kehakultuuri asemel õmblemine

Sporditegemisse tekkis pikk paus pärast Tallinna 54. keskkooli lõpetamist, mil Annika asus õppima Tallinna kergetööstustehnikumi meeste ülerõivaste konstrueerimist-modelleerimist. Kuni viimase hetkeni mõtles ta minna kehakultuuri õppima. “Lapsepõlvest saadik tahtsin õmblejaks saada. Ema õmbles mulle riided ise. See eriala tundus mulle põnev,” rääkis Annika. Kooli ajal ja Tallinnas elades õmbles ta palju tellimustöid. Kõige vanemale lapsele Eva-Mariale tegi Annika ise põhikooli lõpukleidi. Nüüd vahetab ainult riietel purunenud lukkusid. Oma erialal pole ta kordagi töötanud. 1994. aasta mais, kui kõige vanem laps Eva-Maria sai kolmekuuseks, otsustas Annika pealinna tolmu lõplikult jalgelt pühkida ja Saaremaale mehe juurde ära kolida.
Paus spordis kestis 15 aastat. Vahel osales Annika mõnel Saaremaa suusamaratonil, suutes hädavaevu 20 kilomeetrit läbi suusatada. Mitu korda lubas ta endale uuesti spordiga tegelema hakata. Selle “homse pihtahakkamisega“ venitas Annika, kuni 2004. aasta 1. oktoobril avati Südamejooksuga Kuressaare tervisepark. Kahekilomeetrise ringi tervisepargis suutis ta eneselegi üllatuseks ilma käima hakkamata läbi joosta! Sinna paigaldatud avamiskivi tähistab ühtlasi Annika spordi juurde naasmist.
Annika Vaher mullu pärast Tallinna maratoni.
FOTO: erakogu
Aasta varem lõi ta koos tütre Eva-Mariaga kaasa Kuressaare linnajooksu viie kilomeetri distantsil, kuid pool maad sellest käis. Kui Eva-Marial hakkasid kord nädalas linna tervisepargis treener Virge Treieli juhendamisel trennid, andis see ka tõuke Annikale sporditegemisele uuesti hoog sisse saada.
Treeneri surm muutis kõik
Iga nädal lisas ta ühe ringi tervisepargis juurde, kuni kokku tuli juba neli ringi. Päris tõsiseks sportimiseks siiski veel ei läinud ja jooksmine piirdus ühe korraga nädalas. 2005. aasta sügisel, mil Annika esimene treener vähki suri, lubas ta endale ja kaaslastele: “Nüüd lähen ja suusatan Tartu maratoni.” Annika andis endale aru, et ainult reedese trenni pealt 63 kilomeetrit naljalt ei läbi ja ta tõstis trennikordade arvu nädalas kolmele, joostes korraga 10–15 kilomeetrit.
Oma esimese jooksuvõistluse võttis Annika ette 2006. aasta 1. mail, mil osales ümber Viljandi järve jooksul. Sealt esimese maratonini jõudmiseks kulus veel neli aastat. 2010. aastal sai ta Tallinna maratonil naistest 20. koha ajaga 3:32.50. “Esimene maraton osutus üllatavalt kergeks. Ma ei uskunud, et see nii lihtsalt käis. Ootasin, et läheb raskeks, aga ei läinudki,” imestas ka Annika ise. Maraton pakkus talle suure emotsionaalse elamuse ja sealt edasi tulid juba järgmised.
Tänavu 6. juunil jooksis Annika oma 25. maratoni Hiiumaal, kus täitis suure unistuse – püstitas Saare maakonna rekordi 3:06.02. Esimest korda mõtles ta maakonna rekordi peale 2012. aasta sügisel, kui kõige väiksem laps Ingrid (praegu 7-aastane) andis rohkem aega mandril jooksuvõistlustel osalemiseks ning tulemused hakkasid märgatavalt paranema.
Vaja on ennast võita
Selle aasta märtsis palus Annika appi treeneri, endise tippjooksja ja maratoni Eesti kõigi aegade kolmanda tulemuse omaniku Toomas Tarmi, kes talle treeningplaani koostab. Nüüd, mil maakonna rekord tehtud, jätkab Annika võitlust eelkõige enda varem joostud tulemuste alistamisel. “Enda võitmine on kõige suurem võit,” leiab ta. Sporti teha suudab viie lapse ema pere ja töö kõrvalt. Annika peab koos abikaasa Indrekuga ehitusmaterjale müüvat poodi. Seal teeb ta kõike, mida vaja – koristamisest kauba tellimiseni. “Kliendid ikka küsivad vahel, kuidas mul jooksudel läheb ja soovivad edu,” mainib Annika.
Kust võtab 42-aastane naine jõu ja aja spordile keskendumiseks? Vahel kulub tal pere pesu triikimiseks kolm tundi, umbes sama kaua kui maratoni jooksmiseks. “Ajaliselt ei lähe mul trenni jaoks rohkem aega kui kepikõndijal, maksimaalselt poolteist tundi. See on omaette olemise aeg, mis annab jõudu muuga toime tulla. Vajan vahel tuulutamist ja mõttevabadust,” sõnab Annika. Oma edu võtit näeb ta selles, et noorena sporti tegi, see ladunud põhja praegusele spordielule ja andnud energiat ning tugevust olla suure pere ema. Eks siin ole tal õigus. Kui oled noorena sporti teinud, jätab organism ja lihased tegevuse mällu. Neljakümnendates päris nullist, ilma põhjata alustada on väga raske.
47 jooksuvõistlust aastas
Eraldi teemana ei saa üle ega ümber Annika kiirest taastumisvõimest, mis on seda hämmastavam, et pärast 40. eluaastat võtab enamikul inimestel taastumine märksa rohkem aega kui kümme aastat nooremana. Annika on viimasel kolmel aastal võistelnud Tartu linnamaratonil, järgmisel päeval Paide-Türi rahvajooksul ja kohe pärast seda järgmisel päeval Kuressaare linnastaadionil tunnijooksus. Mullu sügisel jooksis ta nelja nädalaga kolm maratoni – Tallinnas, Berliinis ja Tartus. Detsembris võttis Annika Vändras ette kahel päeval järjest maratonidistantsi. Eelmisel aastal tuli tal kokku 47 jooksuvõistlust.
Kes on maratoni jooksnud, teavad oma kogemusest, et esimene nädal kulub puhkamisele, täielikule taastumisele läheb kuu aega. Ka Toomas Tarmi esimene küsimus Annikale oli, et miks ta nii palju maratone jookseb? “See pakub mulle emotsionaalselt palju ja on vahva,” kinnitab Annika. Kiiret taastumist ei oska ta ise ka mitte millegagi selgitada. Mingisugust erilist toitumist tal ei ole ning ta sööb tavalisi asju, sealhulgas eestlaste kombel Mulgi kapsast ning sealiha. “Ju mul on sünnipärased eeldused. Kindlasti aitaks kehakaalu timmimine ja toitumise järgimine saavutada maratonis veelgi parema tulemuse. Vähem võiks süüa küll. Mul on geelipakk kogu aeg kaasas,” naljatleb Annika, viidates oma kehakaalule.
Annika Vaher oma ühe lemmikmaratoni – Salzburgi
maratoni medaliga. FOTO: erakogu

Annika peab enda kõige suuremaks fänniks ja toetajaks abikaasa Indrekut. Kui töö vähegi võimaldab, käib mees temaga maratonidel kaasas. Kui ei, võtab Annika rahvajooksule nooremad lapsed ühes ja laseb neilgi lastejooksudest osa võtta. Vahel sõidab mees trennis rattaga kõrval. Indrek ei ole kordagi naisele ette heitnud stiilis: pead sa siis nüüd jälle jooksma minema…
Auto kui magamisase 
Välismaale maratoni jooksma minnes sätib Annika sinna ümber ka reisi, külastades abikaasaga vaatamisväärsusi. Lähiriikidesse, nagu Soome ja Rootsi, võtab Annika lapsed kaasa. Kaugemate reiside puhul jäävad lapsed vanavanemate või suuremate laste hoolde. Annika kõige vanem laps Eva-Maria on juba 21-aastane ning elab ja õpib Tallinnas. Vanuselt järgmine, 18-aastane Hans-Olavi, kes tegeles varem jalgrattaspordiga, õpib Kuressaare ametikoolis väikelaevaehitust. 14-aastane Rasmus ja 11-aastane Oliver õpivad Saaremaa ühisgümnaasiumis. 7-aastane pesamuna Ingrid läheb sel sügisel kooli. “Kahe vanema lapsega keerasin spordi koha pealt vindi veidi üle, sest sundisin neid tagant. Kuid igaüks peab end ise leidma, sundida ei ole mõtet,” kritiseerib Annika ennast.
Eesti-sisesed reisid mandri jooksudele kujunevad vahel kaubareisiks ning pere mahtuniversaal, millest tagumised istmed välja võetud, laotakse ehitusmaterjali täis. Möödunud aastal Austriasse Salzburgi maratonile sõites kasutas Annika auto tagaosa magamiseks. Sinna pandi selle tarvis täispuhutav madrats. Sama nippi kordas ta Tartu linnamaratonil, kus öö enne võistlust autos veetis. Tuleb odavam, ei pea hotellis ööbima. Annika järgmiseks kutsumuseks on minna mägimatkale. “Mäed on salapärased, huvitavad ja väljakutsuvad. Kui lapsed kasvavad suuremaks, saab see ehk võimalikuks,” unistas Annika. Kuid maratonide jooksmist ei jäta ta niipea ja on seadnud sihiks jõuda 114. maratonini, kui vaid tervis vastu peab.

Saavutused
Eesti noorte meister suusatamises 1988-1989
Aastast 2008 kuulub Annika Saaremaa jooksuklubisse Sarma. Ta ei ole klubi juhi Tõnu Vaheri sugulane (seda on Annika käest palju küsitud).
Tartu linnamaratoni võitja 2012, 2014, 2013. aastal 2. koht
Hiiumaa maratoni võitja 2014, 2015
Vändra maratoni võitja 2014
Isiklik rekord maratonis 3:06.02 (Hiiumaal 6. juunil 2015).

Treener Toomas Tarm:

Meie väike koostöö algas mõni kuu tagasi, kui ta palus minu abi treeningute mitmekesistamisel. Usun, et saan selles suhtes aidata, sest ta on treeninud seni küllaltki ühekülgselt. Tehes asju veidi teistmoodi, saab ka kogenud jooksja teha väikese arenguhüppe. Tema taastumisvõimet ma hinnata ei oska, aga see peab olema hea sellise võistlustiheduse puhul. Ideaalis ma ei pea seda päris õigeks, aga ei ürita ka muuta, sest võistlemine on talle oluline. Kuna ta päris tippsportlane ei ole ja talle endale meeldib ning on jõukohane, siis on kõik korras. Enne Tallinna maratoni üritan küll nõu anda, et ta mõned nädalad võistlemisega rahulikumalt võtaks, siis võiks oodata paariminutilist isikliku rekordi parandust.
Annika on hea näide, et kolme tunni lähedale jooksmiseks ei pea olema tippsportlane ega käima treeninglaagris, vaid oluline on treenida järjepidevalt. Ta üritab alati treeningplaani järgida. Võistlemise osas ei ole ma oma arvamust peale surunud.
JOOKSUPORTAAL