Ants Nurmekivi: Enn Selliku aitas tippu isikupärane ja mõtestatud treening

Ants Nurmekivi 1966. aastal Tallinna–Tartu matšil 1500 meetri jooksus liidri Peeter Varraku järel. Foto: Lembit Peegel
Olen olnud Enn Selliku talendi kauaaegne austaja. Seepärast ei saanud ma ära öelda Selliku soovile anda hinnang tema tegevusele noorteklassis. Miks ma seda julgesin teha? Vanusevahe tõttu ei ole ma koos Enn Sellikuga võistelnud, kuid juba enda võistleja karjääri viimastel aastatel tajusin selgelt, et silmapiirile oli kerkinud noor jooksja, kes on võimeline suurteks tegudeks. Lõpetasin koos treener Manfred Tõnissoniga 1963. aastal Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna. Tõsi küll, tema kaugõppe, mina statsionaarse üliõpilasena. Täpsustuseks võin lisada, et tollal saime kehalise kasvatuse ja spordi õpetaja kutse. Manfredi kitsam sportlik eriala oli tõstmine. Minu lähem tutvus temaga toimus hiljem. Muidugi olid siis põhilisteks jutu teemadeks jooksutreeningu probleemid, sealhulgas ka Enn Sellikuga seonduvad. Selliku unikaalsele ja erakordselt edukale kujunemisloole hinnangu andmisel saan toetuda enda tagasihoidlikule jooksja ja treeneri kogemusele, õppejõu ametiga kaasnevale teadusliku uurimistöö praktikale. Igasugune individuaalne hinnang on subjektiivne, kuid olen püüdnud seejuures toetuda objektiivsetele empiirilistele ja teaduslikule tõekspidamistele ning faktidele.
Hiljaaegu Tallinas esinenud USA tipptreener, olümpiavõitja ja maailmarekordiomaniku Asthon Eatoni treener Harry Marra ütles: “Treening on küll teadus, kuid mitte täppisteadus.” Väga asjakohane oli ka maailmakuulsa Uus-Meremaa treeneri Arthur Lydiardi seisukoht: “Kui otsite lühikesi, kiireid, kergeid või üleliia teaduslikke teid spordimeistrite saamiseks, siis tabab teid kahjuks ebaõnnestumine. Ainult tugev süstemaatiline treening toob tulemusi ja seda tuleb alustada alt, mitte tipust.” Enn Selliku meenutused kinnitavad veenvalt neid seisukohti.
Kas Enn Sellik oli talent?
Et sellele küsimusele vastata, tuleb endale teadvustada talendi olemus. Juba 19. sajandi keskpaigas jõudis tuntud inglise teadlane sir Francis Galton järeldusele, et kõik väljapaistvad isiksused omavad kindlaid omadusi, milleks on sisemise, sünnipärase, ammendamatu tegutsemisenergia olemasolu ja võime raskeks tööks. Muidugi on spordile omane spetsiifiline andekus ja sisemine stiimul, mis on aluseks motivatsioonile. Eesti olümpiavõitjad Erki Nool, Ants Antson, Aavo Pikkuus, Andrus Veerpalu on selle parimaks kinnituseks. Sama võib öelda ka Enn Selliku kohta. Kahtlemata on siin suur osa tugeval, isikupärasel treeningul, mis aitas sünnipäraseid eeldusi maksimaalselt välja arendada.
Samavõrra vajalikud on ka inimesed, kes aitavad talendikat noort leida, motiveerida ja suunata. Õnneks olid Ennul need inimesed väga tublide treenerite ja organisaatorite – Kuno Maiori ja hiljem Manfred Tõnissoni näol olemas. Mõlemad olid kehakultuurialase eriharidusega spetsialistid. Lisaks oli Manfred Tõnisson varem lõpetanud ka Rakvere Õpetajate Seminari. Tahaksin rõhutada viimast fakti, sest noore sportlase treening on tihedalt seotud kasvatuslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamise oskusega. Kõige lühemalt iseloomustades oli Tõnisson visionäär, kes nägi ette Selliku perspektiivi ja suunas kogu tegevuse selleks, et saavutada tipptulemusi täiskasvanute klassis. Eesmärgi saavutamine näitas, et selleni jõuti mitte forsseeritud treeninguga noorte ja juunioride klassis, vaid isikupärase ja mõtestatud treeninguga ning organismi kohanemisvõimaluste täpse arvestamisega. 
Kaotus Lasse Virenile 1-2 sekundit
Tulemused 5000 meetris 13.17,2 ja 10 000 meetris 27.40,61 olid väga kõrgest maailma tippklassist ning on ümmarguselt vastavalt 1 ja 2 sekundit kehvemad olümpiavõitja Lasse Vireni tipptulemustest. Kuna baas ja ettevalmistus selliste tulemusteni jõudmiseks loodi noorte ning juunioride klassis põhiliselt Eesti oludes treenides, väärib ka see erilist tähelepanu. Ja mitte ainult vabariigis, vaid ka rahvusvahelises ulatuses, sest süsteemsed ülevaated maailma tippjooksjate treeningute kohta noorte ja juunioride klassis praktiliselt puuduvad. Hinnangu andmist ning analüüsi väärivaid probleeme on Enn Selliku ettevalmistuses noorte ja juunioride klassis hulgaliselt, kuid keskendun treeningu metoodika sõlmpunktidele, mis võivad Jooksuportaali lugejatele suuremat huvi pakkuda.
1. Väga soodsad eeldused vastupidavustreeninguga tegelemiseks loodi nn akumuleeritud mahu (pikk koolitee, mängulised liikumised, suusatamine jms.) kogumisega. Näiteks Keenia ja Etioopia pikamaajooksu maailmatipud on sel moel enne 18. elusaastat kogunud hirmuäratavad mahud: 30 000 – 40 000 kilomeetrit. Seejuures tasub arvestada, et taolise mõõduka aeroobse tegevusega arendatakse ka tahtejõudu ja rutiini talumise võimet.
2. Juba regulaarse treeninguga alustamisel toimus pikamaajooksjale kõigi vajalike energiatootmise mehhanismide isikupäraselt sobiv ja tasakaalustatud arendamine. Treeningu aluseks oli aeroobse vastupidavuse baasi loomine, aeroobse-anaerboobse ehk segarežiimi jooksu ning anaeroobse alaktaatse ehk kreatiinfosfaadi mehhanismil põhineva jooksu kasutamine. Tasakaalustatud arendamise all peetakse silmas kõigi kolme energiatootmise viisi, omavahelisi sobivaid proportsioone ja nende muutuste dünaamikat seoses treeningu tsükli erinevate etappide eesmärkide ning ülesannetega.
Maksimaalne maht 140-145 pulsi juures
3. Aeroobse vastupidavuse alustalaks on südame- ja vereringesüsteemi võimsus ning ökonoomsus, mis omakorda on aluseks kõrgele funktsionaalsele stabiilsusele. Selle saavutamiseks on esmalt vaja arendada südame löögimahtu ja seejärel südamelihase kontraktiilsust ehk kokkutõmbe võimet. Kui need mõlemad on proportsioonis, siis võime rääkida tasakaalustatud südamest. Enn Selliku treeningute läbiviimisel arvestati,  et südame löögimaht on maksimaalne või selle lähedane juba 140-145 pulsisageduse juures. Piisava aeroobse baasi olemasolul võib hakata kasutama suurema intensiivsusega (pulss 160-165 lööki minutis) lõigutreeninguid või tempokrosse, mis hakkavad soodsalt mõjutama südamelihase kontraktiilsust. Noorteklassis on eriti ohtlikud forsseeritud ja intensiivsed intervalltreeningud, mis võivad tänu südamelihase kontraktiilsuse järsule tõusule ajutiselt küll olla tulemuslikud, kuid edasiseks arenguks hukutava toimega. Neid karisid on Enn Sellik noorteklassi treeningus oskuslikut välditud.
4. Kunagine pikamaajooksukorüfee Gordon Pirie on öelnud: “Kui treeningus ei ole õige tasakaal sprindi, intervalltreeningu, jõutreeningu, mäkkejooksu ja kestvusjooksu vahel, ei kohane jooksja organism stressile, mis on põhjustatud igapäevaste treeningute poolt.” Ka treeninguvahendite kasutamise seisukohast on Enn Selliku mitmeaastane treening heas tasakaalus. Madala pulsisagedusega kestvusjooksud aeroobse läve tasemel mõjutavad väga efektiivselt südame löögimahtu, parandavad oluliselt ainevahetuse kvaliteeti, tõstavad aeglaste lihaskiudude ökonoomsust ja ensümaatilist aktiivsust, tõstavad püsiseisundi kiirust. Rakendub vastupidavustreeningu kuldne reegel: Mida kõrgemalt aeroobse läve tasemelt alustatakse intensiivsemate treeninguvahendite (aeroobse läve tasemel, VO2 max tasemel kiirusliku vastupidavuse treening) kasutamist, seda kõrgemale tasemele jõutakse. Peab kindlasti rõhutama, et Enn Selliku intervalltreeningud olid eelistatult ekstensiivsed intervalltreeningud. Kuna kiirus kui kehaline võime väheneb ilma treeninguta väga kiiresti, on seda vaja mõjustada aastaringselt. Ka selles osas võib Enn Selliku treeninguid igati eeskujuks seada. Fartleki, kui olulise treeningvahendi kasutamisel on tunda Manfred Tõnissoni ideed selle kasutamisvariantide mitmekesistamiseks.
Andekas pöid ja hea treeningukaaslane
5. Kuigi reeglina arvatakse, et jooksja pöid ei ole “andekas”, siis nähtavasti oli Enn Selliku pöid andekas. Ilma selleta ei oleks suhteliselt head sprindivõimed tema puhul avaldunud. Seda enam tähelepanu vääriv on Enn Selliku tegevus pöia tugevuse ja kiire pöiatõuke arendamiseks. See nähtub nii treeningute lõpus pöiaharjutustest kui ka sügisel ja kevadel rõhutatud pöiatõukega jooksust Iisaku mäel. Nende treeningutega mõjustati efektiivselt kõõluste ja sidemete elastsust ning loodi ideaalsed eeldused elastsusenergia ärakasutamiseks. On üsna tõenäoline, et hea lihaselastsus on unikaalne omadus, mis mõjutab efektiivselt nii kiirust, kiiruslikku vastupidavust kui ka  vastupidavust. Seevastu klassikalisi jõuharjutusi kasutas Enn Sellik episoodiliselt hea lihastoonuse säilitamiseks. Sellised vormis on need harjutused samuti kasulikud. 
6. Enn Sellik kirjutas, et ta leidis endale sobiva jooksuasendi juba treeningute alustades ja ei pidanud vajalikuks seda muuta. Ju see sobis talle hästi. Jooksutehnikaga seoses meenub mulle jooksutehnika biomehhaanilise uuringu teinud teadlase järeldus, et ühe tema uurimisaluse, Enn Selliku tulemus oleks võinud 5000 m jooksus olla 30 sekundit parem, kui tal ei oleks olnud nii suurt keha raskuskeskme üles-alla kõikumist. Muidugi sai taolisele järeldusele tulla seetõttu, et lähtuti mehhaanikaseadustest, kuid mitte lihaselastsuste efektiivsest ärakasutamisest. Järelikult oli Enn Sellikul õigus usaldada enda instinkte ja tunnetust. Hea lihaselaststus jalõdvestusoskus ka maksimaalse lõpuspurdi ajal tagas, et ta kunagi ei kangestunud selles faasis.
7. Omaette fenomen Enn Selliku kujunemisloos oli tema suurepärasel treeningukaaslasel Ülo Kriisal. Ei ole väga sage nähtus, et väikesest maakohast jõuab tipptasemele kaks jooksjat. Ka see fakt on kinnituseks kasutatud treeningmetoodika õigsusele, sest noorte ja juunioride vanuseklassis tegid nad treeningut samade plaanide järgi ja olid teineteisele oluliseks toeks.
ANTS NURMEKIVI