Cris Poll jõudis tänavusel hooajal oma teise 100 kilomeetri jooksuni

Kadrinast pärit noormees Cris Poll jõudis sel hooajal oma teise 100 km jooksu Haanja 100 finišini.
Kust tuli mõte sellisel võistlusel osaleda?
Juba ammu kiskus mind miski ultrajooksu poole. Võibolla ka see, et võistlustel kiiremad vennad eest ära jooksid, aga kui joosta oleks 100-150 km, siis nad enam nii kiiresti ehk ei jookseks.
Pärast elu esimest maratoni, mille jooksin 17aastaselt talvisel Dnb Nordpanga heategevusmaratonil, oli asi selge. Ma tahan midagi enamat proovida! Mul oli õnne, kuna leidsin artikli Eesti Päevalehest, kus kirjutati jooksumehest, kes lippab meelsasti ka südaöises pimeduses. Aivar Luud, kes on osalenud Kreekas maailmakuulsal ultrajooksul Spartathlon (246 km, Ateenast Spartasse) neljal korral, kahel neist lõpetanud. Aivar vastas minu küsimusele, kas ta oleks nõus aitama, positiivselt. Idee just sellele võistlusele minna tuli kergelt.
Mis oli distantsi kõige raskem osa?
Seekord otseselt väga rasket punkti ei olnudki. Usun, et kusagil 11. ringil, kui joostud oli 73,26 km (15 ringi kokku). 4 ringi enne lõppu olin veel 10. kohal. Lõpetasin kuuendana.
Kas katkestamise mõtteid ka tekkis?
Mitte kordagi ei mõelnud, et võiks katkestada.
Kui palju jooksjaid osales?
Sellel aastal 86, möödunud aastal 73. Tänavu läbis 100 km kokku 34 sportlast.
Mida öelda ettevõtmise korraldusliku poole kohta?
Ürituse korraldus oli väga hea. Rada osutus paremaks ja kuivemaks, kui eelmisel aastal. Ka toidulaualt sai kõik vajaliku kätte. Toitlustuspunkt asus stardi-finiši alas, kust iga 6,66 km tagant läbi joosti. Samuti ringi keskel, pärast 3 kilomeetrit, oli lisaks üks joogipunkt.
Kuidas sa pikamaajooksu juurde jõudsid?
Minu puhul piisas pikamaajooksu pisiku saamiseks kahest jooksust. Esimeseks korralikuks jooksutreeninguks saan pidada rohkem kui viie aasta tagust metsajooksu, kus proovisin sugulase järel joosta, kui ta tegi oma 10 km metsaringi. Hakkama sain! See tunne oli vapustav. Väga palju on mõjutanud minu sporditegemisi Kadrina Keskkool, Kadrina vallavalitsus, kooliaegsed kehalise kasvatuse õpetajad, treenerid ning kindlasti ka maadlustreener Valeri Pormann. Kui mul ei oleks olnud selliseid võimalusi nagu Kadrinas, siis ei oleks ma seal, kus praegu olen. Treener Pormannil on suur panus ka minu füüsise vormimisel.
Mis on sinu enda jaoks kõige tähtsam saavutus olnud?
Nüüdseks olen läbinud 3 ultrajooksu (100 km või enam) ja 7 maratoni. Kahel korral Haanja 100 Jala. Augustis osalesin oma koduklubi korraldatut ultrajooksul Laulasmaa Ultrajooks, kus läbisin 126 kilomeetrit 168st. Siiani kõige olulisemaks saavutuseks pean Eesti meistritiitlit juunioride 4×1500 m teatejooksus, mis jääb küll mitme aasta taha. Kaalukad on ka Tallinna maratonil saavutatud isiklik rekord 3:11 ning ka Haanja 100 Jala aeg 10:23.
Millised on su edasised plaanid?
Haanja 100 Jala üritusega sai sellele hooajale punkt pandud. Hooaeg ise oli küllaltki keeruline ja väga tagasihoidlik, kuna ajateenistuses ei saanud päris nii treenida, nagu oleksin tahtnud. Kuigi ei saa öelda, et kaitseväes üldse treenida ei saa. Juunis jalalaba pealt opereeritud luukasvis on pikemat aega seganud korralikku treenimist. Vaatamata kõigele, ka arstide soovitustele, loobumise mõtteid mul küll ei ole. Kui arst ütles mulle, et ära jookse enam, mõtlesin ma, et see on sama hea kui öelda, et ära hinga enam! Kindlasti loodan järgmistel hooaegadel rohkem võistelda ning häid tulemusi teha. Esialgu tahan läbi joosta kõik eestimaised ultrajooksud. Nii ruttu kui võimalik soovin saada 24 tunni jooksu MMi kogemust. Põhieesmärk on Spartathlon.
Kus ja kuidas treenid?
Praegusel ajal olen oma Kadrina ümberkaudsed rajad vahetanud Harku-Nõmme terviseradade vastu ning enamus oma treeningutest teen seal. Igal võimalusel kui Kadrinasse satun, jooksen mõne ringi väga koduseks saanud radadel. Treeningplaane koostades konsulteerin alati ka hea sõbra ja võistluskaaslase Aivar Luuaga.
Siinkohal tahaksin veel mainida, et ultrajooks ei ole ainult füüsiline pingutus. Väga palju on mõtlemises kinni. Suur vahe on, kui sul on joostud 70-80 km ja sul on väga raske, sa oled loobumise äärel, minna on veel mõnikümmend kilomeetrit ja siis sa mõtled, et sul on palju inimesi, kes usuvad sinusse ja hoiavad pöialt. Ilmselgelt olen mina saanud mõelda siiani ainult positiivseid mõtteid ja väga paljud on mulle alati toeks olnud ja aidanud. Ultrat ei joosta üksi, vaid koos kõigi nendega, kellel on sinusse usku.
,
DELFI/KODUKANT