Doktor Mihkel Mardna: sportlasele on ülitähtis, et ta püsiks tervena

Spordimeditsiini Sihtasutuse juht, ortopeed Mihkel Mardna räägib intervjuus ortopeedide koolitamisest, vigastuse mõjust sportlase ettevalmistusele, harrastussportlase riskikäitumisest, tulemuse ja raha suhtest tippspordis.

 

Doktor Mardna, kuidas olete saanud ortopeedidega aidata kaasa eriala järelkasvu koolitamisele?

Üks Eesti Artroskoopia ja Sporditraumotoloogia Seltsi eesmärgistatud tegevus on pakkuda noortele arstidele enesetäiendamise võimalusi peale selle, mida suudame väikeste vahenditega korraldada. Ravimifirma DepuySynthes pani välja 1000 euro suuruse noore ortopeedi stipendiumi. Ühendasime selle koostöös Tartu Ülikooli kliinikumiga  korraldatud esimese artroskoopilistele põlveliigese lõikustele pühendatud ja reaalajas läbiviidud konverentsiga.

Stipendiumi pälvis Paul- Sander Vahi Ida-Tallinna keskhaiglast. Teame teda kui noort tublit arsti, keda loodetavasti ootab suur tulevik.

Stipendiumi andsid üle kergejõustiku maailmameistrivõistluste hõbemedalistid Shaunae Miller-Uibo ja Maicel Uibo, mis oli nagu kirss tordile ja äratas võib-olla kuulajad konverentsi teise päeva hommikul üles. Tahaksime noore ortopeedi stipendiumi väljaandmise teha traditsiooniks.

Konverentsil tegid artroskoopilise põlveliigese operatsiooni tipportopeedid Eestist (doktor Madis Rahu), Rootsist, Soomest ja Leedust. Mida võiksid praktilisest koolitusest välja tuua?

Üks haripunkte oli live-kirurgia ehk operatsioonitoas toimunu reaalajas otseülekanne konverentsisaalis. Interaktiivses vormis läbi viidud üritusel osalejad said peale operatsioonitehnika nägemise esitada kirurgile samal ajal ka küsimusi. Nii suures mahus taolise pildi ja heli tootmist korraldati minu teada esimest korda Eestis. Teenust pakkus AA Visioon Stuudio Aarne Kraami juhtimisel. Soome kolleegid kiitsid kvaliteetset ülekannet, mis oli päris suur tunnustus.

Kellele oli konverents suunatud?

Eesmärk oli hoida konverentsi osalemistasu võimalikult väike, et seal saaksid peale ortopeedide osaleda ka arst-residendid, füsioterapeudid ja teised meditsiinitöötajad. Ortopeedide osalustasu oli 100 eurot, Soome hinnakirja järgi oleks see olnud 600 kuni 800 eurot. Füsioterapeudite ja arst-residentide osalustasu oli veel väiksem.

Osalustasu saime hoida sel tasemel tänu toetajatele. Neist suuremad olid Ortolink, kes esindab tootjafirmat Smith&Nephew, ItbitMedical, kes esindab tootjafirmat Arthrex, ja Sanofi.

Kui suur on eri tasemel sportlaste vajadus ortopeedide järele?

Ühtviisi on see kasvanud ja ortopeedidel oleks võimalik ka teenust pakkuda. Samas oleme olukorras, kus haigekassa rahastatud teenusele on haigekassa raviraha järjekord.

Miks on suurenenud sportijate arv, kes vajavad ortopeedi abi?

Kasvanud on harrastus-saavutussportlaste arv, kes üritavad oma vanuseklassis jõuda tippu. Nad võrdlevad oma jooksu-, rattasõidu-, suusatamise aegu sõprade ja tuttavatega.

Kui vigastustega seoses rääkida dopingust, siis suurim probleem pole tippsportlaste seas, vaid nn harrastajad-jõusaalikülastajad.

Mis seos võib dopingul olla vigastustega?

Otsene seos, aga ma ei tahaks üldistada. See hõlmab peamiselt juhtumeid, kus üritatakse kiiresti vormi jõuda. Kui lihaste tugevus saavutatakse hästi lühikese ajaga, siis lihaste ja kõõlusaparaadi vigastuse tõenäosus suureneb oluliselt.

Paljud rahvaspordiüritustel osalejad on hakanud korrapäraselt spordiga tegelema 30. eluaastates ja varasemat sportimise kogemust kuigi palju pole. Lühikese ajaga soovitakse saavutada palju. Tugiliikumisaparaat pole saanud aastaid kestvat ettevalmistust, ka lihasraku ainevahetuse väljakujunemine nõuab pikaajalist ettevalmistust.

Kes on kauem spordiga tegelenud, teab paremini, millal ja kuidas treeningukoormust suurendada, samuti, millal end tagasi hoida. Näiteks kui kehatüvelihased on nõrgad, siis langeb joostes liiga suur koormus reiepealsetele lihastele, nii-öelda joostakse end kinni ja samm muutub lühikeseks.

Tippsportlased tegelevad suure osa treeningust juurdeviivate harjutustega. Kõik harjutused on eesmärgistatud. Pigem teeb tippsportlane neid vähem, aga ta teeb neid biomehaaniliselt õigesti. Väga kogenud suudavad harjutusi teha ka iseseisvalt, aga noorteklassis on kindlasti vaja treeneri juhendamist.

Äsja korraldasid taas praeguse Eesti parima naismaratonijooksja Jekaterina Patjuki jalaravi. Ta valmistus Valencia maratoniks, kui taas tekkis valu pöialiigeses. Mis võis seekord vigastuse põhjustada?

Patjukil on olnud mitmeid vigastusi. Osad on vajanud kirurgilist lahendamist. Alati on ta tõusnud heale tasemele tagasi ja jooksnud korralikke tulemusi.

Seekord on tegu pigem ülekoormusvigastusega. See on samal jalal, mida on varem opereeritud. Võib öelda, et see on eelmiste vigastustega kaudselt seotud. Usutavasti saab Jekaterina ka sellest vigastusest jagu.

Ravi võtab teatud aja ja see lööb jälle lünga tema ettevalmistusse. Sportlasele on ülitähtis, et ta püsiks tervena, saaks järjepidevalt harjutada ja kavandatud töö ära teha. Mitte ei peaks vigastatuna mõtlema, kuidas üht või teist treeningut asendada, et saada vajalikud aeroobsed ja anaeroobsed treeningud ning jõuettevalmistuse tehtud. Asendustegevusi otsides ei kulge ettevalmistus ootuspäraselt ja see kajastub kindlasti tulemuses. Arvan, et Patjuki potentsiaal on paljude vigastuste ja tagasilöökide tõttu realiseerimata.

Kindlasti saaks tuua veel näiteid, kellel vigastused ei ole lubanud võimeid ja treenitust realiseerida. Üks oli Marko Albert, kelle funktsionaalne võimekus ületas tublisti sportlaskarjääri jooksul saavutatud kohti. Ujumises kuulus ta maailma paremate triatleetide hulka. Kuid jalavigastused jätsid tema etteastetele jälje.

Markol oli pikaajalise karjääri jooksul väga palju ebaõnne. Aga keegi ei küsi pärast võistlust, kes pidi taluma suuremat ebaõnne, keegi ei küsi, mis su ettevalmistust segas. Tippspordis hinnatakse ainult tulemust. On ilus mõelda, et sportlane teeb sporti spordi pärast. Tipptasemel sportimine on töö, mille eest soovitakse saada väärilist tasu. Mida paremini oma tööd teha, seda kõrgem olenevalt spordialast on ka tasu.

Millele peaks tippsportlane eeskätt keskenduma?

Sportlane, kes ainult raha teenimisele mõtleb, ei saa kunagi oma võimeid kõige paremal tasemel realiseerida. Raha peab tulema vastavalt tehtud tööle ja saavutatud tulemusele. Väga hea näide on odaviskaja Magnus Kirt, kes aasta-aastalt järjepidevalt töötas ja suutis oma aja ära oodata. Kui võidad peaaegu iga võistluse, võidad Teemantliiga ja esined kogu hooaja stabiilselt, siis ollakse ka valmis rohkem maksma.

Magnuse fookus on olnud treeningul ja tulemuse tegemisel, tema tipptulemusi tasustakse vääriliselt. Õnneks polnud tal ka suuri tagasilööke enne Doha maailmameistrivõistlusel juhtunud õlaliigese traumat.