Eesti jooksuparemik trügib Maratonitiimi

Nii mõned aastad harjutanud kui juba staažikad Eesti paremikku kuuluvad jooksjad on tekitanud suisa järjekorra Maratonitiimi ukse taha. Jooksuportaal uuris Maratonitiimi ja Eesti Kergejõustikuliidu kestvusalade alarühma juhi Toomas Tarmi käest, kas tippjooksjate seas on lahti läinud maratonibuum või on põhjus milleski muus.  
Miks paljud Eesti paremikku kuuluvad jooksjad on otsustanud
üle minna maratonile? Viimasena tegi selle käigu Sergei Tšerepannikov ja järgmisest hooajast ka Roman
Fosti.
Põhjused
on erinevad, aga lühematelt distantsidelt pikematele üleminek on vanuse
lisandudes tavaline praktika. Keskmaadistantsidel kipub tavaliselt 30 eluaasta
künnisel areng seiskuma. Sergei debüütmaraton ja Romani väidetav siirdumine
pikematele distantsidele on tingitud minu arvates just eelmainitust. Teine
põhjus on see, et 5000 m -10 000 m distantsidel on väljundit väga vähe ja rahvusvahelisele
tasemele jõudmine üliraske. Poolmaratonis ja maratonis on võimalused laiemad
ning väljund suurem.
Kas võib siin oma osa olla selles, et
eestlastele on kõige reaalsem maratoni normi täitmine tiitlivõistlusteks?
Ka
see on kindlasti üks põhjus. Tiitlivõistlustel osalemine on paljudele
loogiline eesmärk ja üks sporditegemise põhjuseid. Kergejõustikus üldiselt on
sinna raske pääseda ja jooksualadel eriti. See pole ka maratonis lihtne, aga
siiski veidi reaalsem kui
staadionidistantsidel. Samuti on linnamaratonide ja poolmaratonide näol
maanteejooksus palju rohkem rahvusvahelisi võistlemisvõimalusi ning teatud
tasemelt alates ka väike teenimisvõimalus. Nendel distantsidel edukas olles on
võimalik ka ennast ära elatada ning veidi kõrvalegi panna. Praegu meil veel
sellisel tasemel jooksjaid ei ole, aga oleme sinnapoole teel ja loodetavalt
aasta-paari pärast võime rääkida juba rahvusvahelises mõistes tippjooksjatest.
Euroopa meistrivõistluste maratoni norm on naistele 2:48 ja meestele 2:23. Praeguse seisuga on selle täitnud kaks Luike ja Evelin Talts ning meestest Viljar Vallimäe ja Ilja Nikolajev. Kui juhtub nii, et järgmisel aastal
täidab normi veel mitu jooksjat, siis keda neist otsustatakse ja mille alusel
saadetakse EMile? Kui näiteks kuus eestlast on täitnud maratoni EMi normi erinevatel
aegadel ja erinevates kohtades, siis ei ole ju mõeldav, et tehakse neile katsevõistlused. Maratoni puhul oleks see mõeldamatu.
Sinnani
on veel aega, aga see oleks meeldiv mure, kui oleks kelle hulgast valida. Eraldi
katsevõistlust ei tule kindlasti. Need normid on Eesti sisesed ja pandud
eelmiseks, Baceloona EMiks, kui meie seis oli hoopis teine. Euroopa kergejõustikuliidu normi maratonis minu teada ei ole. Piisava taseme olemasolul
paneksime EMile kindlasti välja kolm meest ja kolm naist. Edetabeliaeg saab kindlasti
olema üks kriteeriumeid.
Kas tipptasemel maratoonarite
arvu kasv Eesti paremikku kuuluvate jooksjate arvelt võib seisneda põhjuses, et Maratonitiimi kaudu
saavad nad treeninglaagrisse, tasuta varustuse ja natuke raha, mida lühematel distantsidel ei pruugi nii kergelt saada?
Maratonitiim
aitab jõudumööda varustuse, taastumisvahendite ja osade treeningkulude (laagrid)
katmisega. Raha või stipendiumi keegi ei saa. Ma ei pea tiimi peamiseks teguriks
viimase aja aktiveerumist, aga loodetavalt see on üks väike põhjus. Kui 2010. aastal tiimiga alustades oli meil probleem, et sinna “seemneks” mõned mehed
saada, siis nüüd on tekkinud juba konkurents ja üllatuslikult tugevam just
naiste poolelt.
Mis saab teistest lühematest
distantsidest, kui Eesti paremik hakkab mõtlema vaid maratoni peale? Kas see ei
vii tagasiminekuni neil jooksualadel?
Ma
ei usu, et keskmaamehed ja -naised massiliselt maratoni hakkavad jooksma. Alad
on selleks liiga erinevad. Kindlasti pole see ka eesmärk. Meie paremate
arenemine maratonijooksjana parandab nende taset ka lühematel distantsidel ja
üldine tase peaks sellest ainult tõusma. Puhtaid 5000 m ja 10 000 m jooksjaid on
meil olnud väga vähe ja nii saab see olema ilmselt ka edaspidi. Põhjuse tõin välja esimeses vastuses.
Kas ei võiks lühematel jooksudistantsidel
jooksjatest kokku panna samuti ühe tiimi nagu 800 m, 1500 m, 5000 m, 10 000 m
ja takistusjooks? Kaur Kivistik jäi vaid 4 sekundi kaugusele OM normist.
Nõus,
aga initsiatiiv selleks peaks tulema jooksjate-treenerite poolt. Igale alale
tiimi loomine pole mõeldav. Meil ei ole nii palju jooksjaid ja 1-2 inimest ei ole
tiim. Samuti peab tiim andma asjale mingit olulist lisaväärtust, ainult nime
pärast pole sel mõtet. Keskmaajooksjad ja nende treenerid võiksid meil üldse
rohkem koostööd teha. Praegu näen selles puudujääki.
MMi norm on meestele 2:17 ja selle
ründamine on küllaltki raske. Samas on naiste MMi norm 2:43, mis võrreldes
maailmarekordiga on üle poole tunni kehvem, kuigi enamik tippe jookseb 2:20
kanti. Kas ei peaks naiste normi tõstma
või on see siiski praegu mõistlik? Eesti jooksjate jaoks ilmselt küll. 
See
on tõsi, et naiste norm on veidi madalam. Üheks teguriks see, et naiste
rahvusvaheline konkurents on meestega võrreldes hõredam. Kui panna naistel
normiks näiteks 2:32, siis jääb tiitlivõistlusel geograafia hõredaks ja
osalejaid oleks vähe. 2:43 on reaalne ja
saavutatav tase meie naistele ning usun, et selle normi motiveeriv mõju on olnud
märgatav. Kuid ka meie parematele meestele ei ole norm enam utoopia ja ega
tiitlivõistlustele pääsemine pole ilmselt kellegi unistuste tipp ning eesmärgid on siiski kõrgemal.
Millised on Maratonitiimi liikmele
kehtivad nii-öelda soodustused, kui sellest saab rääkida? Ma mõtlen, mida
Maratonitiimi liikmele pakutakse, palju raha, mitut treeninglaagrit,
terviseuuringud jne.
Oleme
oma peamiste toetajate kaudu (Adidas, EKJL, Tallinna Maraton, Tallinna Sadam,
Webmedia, Freesport) aidanud tiimi liikmeid peamiselt varustuse ja
taastumisvahenditega ning laagrikulude katmisel. Kõik toetused on seotud
treeningtegevuse ja taastumisega, niisama raha keegi ei saa. Eesmärk on, et
võimalikult paljud meie jooksuparemikust treeniks ja taastuks võimalikult
professionaalselt. Ainult nii saame loota edasiminekut ja konkurentsis püsimist maailma ühel levinumal ja konkurentsitihedamal alal nagu kestvusjooks.

JOOKSUPORTAAL
Foto: Mallor Malmre