Eestlanna muljed Delhi poolmaratonist

Jooksjad Delhi tänavatel. Foto: Ene Palu

Tervisejooksja Ene Palu viibis detsembris Indias. Samal ajal toimus 22 miljoni elanikuga Delhis suur poolmaraton. Ene jagab Jooksuportaalis muljeid sellest spordiüritusest ka teiste jooksuhuvilistega. 
Möödunud aasta 15. detsembril toimus India pealinnas Delhis suur jooksuüritus – Delhi poolmaraton, kodulehekülje andmetel kuues kord ehk alates aastast 2008. Olin sel päeval Delhis ja otsustasin minna… vaatama, kiusatus oli ka osa võtta, aga kuna sain sellest jooksust teada eelmisel päeval, polnud riideid ja jalanõusid, samuti ettevalmistust mitte, jäi seekord osalemata, aga ka võistlejatega kaasa jalutamine ja pealt vaatamine oli väga meeleolukas.
Pikamaajooks ei ole Indias populaarne, rahvuslikud spordialad on siin kriket ja jooga. Sellele vaatamata oli jooksma ja kõndima tulnud üle 30000 osavõtja. Distantsid: kuni 12 aastastele 4 km, üle 60 aastastele 6 km, puudega inimestele 4 km ja kõigile ülejäänutele poolmaraton 21,195 km. Indialastele maksis poolmaratoni läbimine 900 ruupiat (umbes 10 eurot) ja välismaalastele 40 USA dollarit. Aga see on nii tavaline seal, sama lugu on ka muuseumite ja vaatamisväärsuste piletitega – oma riigi rahvale on pilet kuni 10 korda odavam. Eelmise päeva ajalehes ennustati raja rekordit, sest auhinnafond oli kohale meelitanud palju tippjooksjaid Aafrikast ja ilmastikutingimused jooksmiseks olid ideaalsed (+15…+20C). Nii meeste kui naiste võitja said auhinnaks 25000 USA dollarit (2. koht 18 000, 3. koht 12 000, 4. koht 8000 jne.), parim indialane meie rahas umbes 3000 EUR ja vanuseklasside parimad umbes 300 EUR.
Naiste esikolmik 19 km-l, jooksu võitis Florence Kiplagat (KEN) ajaga 1:08.00. Foto: Ene Palu

Start anti varahommikul lainetena linna uhkeimalt Jawaharlal Nehru staadionilt, raja läbijad said ka osa Delhi ekskursioonist, sest tee peale jäid näiteks Lodi Garden, Indian Gate, Vijay Chowk, Rajpath (esindusavenüü), parlamendihoone ja astronoomiapark Jantar Mantar. Jooksuga seotud tänavad olid liiklusele suletud (kuni jätkus kulgejaid ehk julgelt pealelõunani). Terve päev oli udune, päike välja ei tulnudki – talv ju. Nehru staadionile sissepääsuks kulus tunnike – palju rahvast, 2 turvakontrolli. Tähelepanu köitsid võistlejad, kes kandsid meie mõistes ebatavalisi jooksuriideid – turbanid, sarid, kurtad. Meeleolu oli nagu ikka jooksuvõistluste stardis – ülev ja rõõmus. Stardis väga pikalt passida ei saanud, sest õige pea oli oodata võitjaid lõpukilomeetritele. Kiirustasin Lodi silla juurde, kus kohtusid 4 ja 19 kilomeetri läbinud – ühel tee poolel oli tore vaadata jooksu alustanud rahvasportlasi ja teisel tee poolel mängis ja tantsis ülisärtsakalt ergutuseks Gujarati rahvamuusikaansambel ning iga hetk võis sinna oodata liidreid. 
Üldine korraldus osutus väga eeskujulikuks, igal sammul kohtas korraldustiimi liikmeid, sõjaväelasi ja politseinikke. Toitlustuspunktides pakuti vett, apelsinimahla ja soola, tühjad mahavisatud plastikpudelid korjati koheselt kokku. Mitmes kohas raja ääres toimusid ka emotsionaalsed poliitilised või usumeeleavaldused; üks, mida nägin, oli ilmselt mitteregistreeritud, sest üritus aeti võimude poolt jõuliselt laiali. Minu jaoks oli päeva kõige suurem boonus autovaba ja puhta(ma) õhuga kesklinn, tõeliselt luksuslik oli kõndida tänavatel, kus muidu sõidab lugematu sõiduridade arv katkematu vool busse, veoautosid, autosid, motoriksasid, jalgrattariksasid, jalgrattaid, inim – või loomajõul liikuvaid kaubakärusid.
Delhi poolmaratoni tulemused
ENE PALU