Tervist Jooksuportaali lugejad!
Tänan Ahto Jaksoni, et ta annab mulle võimaluse meenutada minu tegemisi noorteklassis. Olen teatud põhjustel loobunud suhtlemisest kirjutava pressiga, mis tähendab ka seda, et Kristo Reinsalu poolt kirjutatavas raamatus Eesti Jooksu Kullafond ma sõna sekka ei ütle.
Olen üks väheseid Eesti jooksjaid, kes jõudnud maailmatippu nii noorteklassis kui võistelnud ka olümpiamängudel. (Toimetaja märkus: Enn Selliku nimele kuuluvad siiani Eesti rekordid 5000 meetris 13.17,2 ja 10 000 meetris 27.40,61). Arvan, et mul on õigus kaasa rääkida ja avaldada oma arvamust jooksmise kohta. Tänavu augustis täitub 40 aastat ajast, mil koos Ülo Kriisaga tõime staadionijooksudes esimesed medalid tiitlivõistlustelt. Selle sündmuse tähistamiseks korraldame 29. septembril esimese Iisaku rahvajooksu.
 |
| Enn Sellik noorena. Foto: ESBL |
Kõik sai alguse 1968. aasta 1. septembril, kui avati Kohtla-Järve rajooni spordikool. Meenutan seda vabas vormis aastate kaupa kuni 1973. aastal toimunud Euroopa juunioride meistrivõistlusteni. Iisakul oli kaks osakonda: suusatamine ja kergejõustik. Soovijad kutsuti ühte klassi kokku ja suusatreener Noormägi pidas kõne ning soovijad pandi spordikooli nimekirja.
Mäletan oma esimest treeningut. Kogunesime staadionile. Kuidagi iseenesest tuli mõte joosta kümme staadioniringi. Ringi pikkus oli 333 meetrit. Olin üllatunud, et see jooks ei valmistanud mulle mingisugust raskust. Täitsa mõnus tunne oli. Otsustasin suusatamise ära jätta ja jooksu proovida. Minu esimeseks treeneriks Iisakus sai Kuno Maior. Ta oli mitmevõistlejate, heitjate, tõukajate ja ka jooksjate treener.
Toimetaja vahemärkus: Kuno Maior (11. XI 1924 Tallinn – 14. I 1982 Valkla), kergejõustiklane, jäähokimängija ja võrkpallur. Õppis aastatel 1945–47 Tallinna Kehakultuuritehnikumis. Tuli 1945. ja 1946. aastal granaadiviskes Eesti ametiühingute ja 1946 ka NL-i ametiühingute meistriks ning püstitas tulemusega 77.00 Eesti rekordi. Sai Eesti meistrivõistlustel 1945–48 kokku 6 korral ketta- ja vasaraheites ning odaviskes pronksi. Oli 1948. ja 1949. aastal Tallinna Dünamo meeskonnas jäähokis ning 1945 Tallinna Kalevi meeskonnas võrkpallis Eesti meistreid. Võttis osa Soome Jätkusõjast. Töötas aastatel 1955–76 Kohtla-Järve Kalevis ja spordikoolis ning Iisakul kergejõustikutreenerina ja spordimetoodikuna. Õpilasi: Enn Sellik, Ülo Kriisa, Ahto Paavo, Aili Paju, Ülo Raudsepp. Tegutses jäähoki- (1961 vab kat) ja kergejõustikukohtunikuna (1968 vab kat).
Allikas: Eesti Spordi Biograafiline Leksikon
Jooksutreener Manfred Tõnisson toimetas Aseris 1968. aasta sügisel ja 1969. aasta talvel tegin trenni koos suusatajatega.
Toimetaja vahemärkus: Manfred Tõnisson (25. X 1930 Karepa v, Virumaa – 4. XII 1984 Tallinn), kergejõustikutreener. Lõpetas 1949. aastal Rakvere Õpetajate Seminari ja 1963. aastal TRÜ kehakultuuri teaduskonna. Alustas sportimist koolipõlves. Tulemuslikemalt harrastas tõstmist. Püstitas 1958 isikliku rekordi keskkaalus (75 kg) 335 (102,5 + 102,5 + 130). Töötas aastatel 1949–75 Aseri keskkoolis kehalise kasvatuse õpetajana, pärast sõjaväeteenistust (1950–53) ka sõjalise ala õpetajana ja Kohtla-Järve rajooni spordikooli treenerina, alates aastast 1975 KSMK (Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kool) kergejõustikutreenerina ning TSIK-i treeneri ja õpetajana. Õpilasi: Enn Sellik, Ülo Kriisa. ENSV teeneline treener (1973). Kuulus Kalevi ja Jõu liikmeskonda. Jõu auliige (1974).
Allikas: Eesti Spordi Biograafiline Leksikon
Osalesin ka rajooni võistlustel suusatamises, kus ma edu ei saavutanud. Naabrid Illuka koolist panid mulle “pika puuga” ära. Sealse kooli direktor oli hirmus spordi eestvedaja. Mäletan, kuidas ta oma poiste suuski määris. Sel ajal keedeti sulailma määrded ise. Iga treening lõppes saalis Kuno Maieri käe üldfüüsilise treeninguga. Õppisin kuuli tõukama, ketast heitma. Ka odavise tuli ära proovida. Kehalise kasvatuse õpetaja Viktor Prebu käe all sai selgeks õpitud kabe- ja malemäng.
Jooksuvarustus oli tol ajal tõsine probleem. Põhjala ketside ülemine osa tuli kääridega ära lõigata, et hüppeliiges saaks vabaks. Tald oli pehme ja paks ning jalatsid paganama rasked. Hiina ketsid olid maapoisile liigne luksus. 1969. aasta suvel tegin Iisaku sovhoosi ridades kaasa Jõud võistlustel, kus jooksin 1500 ja 3000 meetri distantsil. Suvel käisin sovhoosis tööl. Kolm korda nädalas toimusid ühistreeningud. Tööle läksin kaks kilomeetrit jalgsi ja tagasi teist sama palju. Puhkasin ühe tunni ning seejärel suundusin samuti jalgsi kooli staadionile trenni. Jooksin koos Ülo ja sovhoosi spordimetoodiku Saar Jüriga 16 kilomeetrise krossi ning pärast jalgsi koju tagasi. Niimoodi kestis suve läbi kolm korda nädalas.
Kui olin aasta otsa trenni teinud, pääsesin rajooni koondisesse osalemaks noortevõistlustel Viljandis. Jooksin seal 3000 meetrit. Kuna stardis oli mitu vanuseklassi, sain mitme jooksja käest ringiga sisse ja ma ei teadnudki mitmes olen. Lõpuajaks tuli 10.20,0. Arvan, et esimese kuue hulka ma ei jõudnud. Tagasiteel viibis bussis ka jooksutreener Manfred Tõnisson. Enne, kui ma Iisakus bussist väljusin, tuli ta minu juurde ja ütles: “Poiss, panen sulle treeningplaani posti. Kui oled usin harjutaja, jooksed järgmisel aastal 3000 meetrit alla 10 minuti.” Nii algas minu koostöö treener Manfred Tõnissoniga.
Minu isiklikud rekordid 1969. aastal (Enn Sellik oli toona 15-aastane – toimetaja):
100 m – 13,3
1500 m – 4.47,9
3000 m – 10.20,0
See oli lühike sissejuhatus. Järgmised lood ilmuvad aastate kaupa. Uus lugu tuleb juba järgmisel nädalal ja siis on aastaks 1970. Olge valmis lugema ja kommenteerima. Minu tingimuseks lugude avaldamisel Jooksuportaalis on see, et ühtegi anonüümset kommentaari ei avaldata. Taoline kokkulepe on mul Jooksuportaali toimetaja Ahto Jaksoniga.
Parimate soovidega
ENN SELLIK
(järgneb)
(järgneb)
