Henek Tomson täitis eesmärgi – läbis oma esimese Ironmani alla 10 tunni

Henek Tomson oma esimese Ironmani finišis. Foto: erakogu
Henek Tomson oma esimese Ironmani finišis. Foto: erakogu

Klubi Treeningpartner liige Henek Tomson tegi 23. septembril Itaalias läbi oma elu esimese täispika triatloni – Ironman Emilia-Romagna, mille lõpetas ajaga 9:40.11. Sellega täitis ta oma eesmärgi, alistada kümne tunni piir. 3,8 km ujumisetapile kulus tal aega 1:03:55, 180 km rattasõidule 5:09.32 ja 42,2 km maratonijooksule 3:15.18.

Toome siinkohal ära raske võistluse Tomsoni enda pilgu läbi, mille täispikka versiooni saab lugeda siit

Sprintides vette, esimesed kroolitõmbed viisid pulsi äärmustesse, siis tuli hakata tehnikat ohjama. Tahtsin ujuda kiiremini kui kunagi varem. Ent ka ökonoomsemalt kui kunagi varem. Olin sattunud õigesse grupp. Täpselt minu võimete kohasesse punti, millega oli hea edasi minna. Muidugi tundsin peagi, et olen nagu akvaariumisse surutud kiluparv, sest ruumi jagus esimesel kahel kilomeetril vähe. Alles siis hakkas rivi pikaks venima ning sain omasoodu ujuda.

Jõudes sinise kotini, krabasin selle, võtsin vee ning loputasin soolamaitse suust, siis kiirelt telki, kallipso oli poolenisti juba seljast kistud. Kaks banaani sisuliselt neelasin alla, siis veel üks tahkem batoon ning pool liitrit vett janu kustutamiseks. Edasi jooksin ratta poole. Üleminekuala osutus uskumatult pikaks. Vahetusala pikkus ujumise lõpust kuni ratta alguseni ulatus kilomeetrini. Nägin oma kellalt, et ujumine on plaanitust kiiremini välja kukkunud, nüüd algas veelgi tundmatum distants – 180 kilomeetrit ratast. Võtsin esimesel ringil (ca 90km) miinimumeesmärgiks sõita kiirusega 35km/h, jälgida kuidas pulss sellega nõustub ning edasi teisel ringil improviseerida.

Esimesel kümnel kilomeetril püüdsin “lõdvestuda” – see tähendab saada jalgade kerivus ja hingamine paika. Rattasõidu jaoks varusin 8 geeli. Esimesel tunnil võtsin 40 minuti peal ühe SIS geeli. Edasi tunde järgi, proovisin saada iga 20-30 minuti järel geeli sisse. Energiavoog oli hea. Keha ainult ammutas vedelikke. Vett ja spordijooki kulus samuti ohtralt esimesel paarkümnel kilomeetril.

Umbes 20. kilomeetri peal algas justkui tsirkuse etendus. Minu ümber kasvas suur grupp. Kahesuunalisel trassil oli raske mööduda ilma vastassuunda minemata. Ironman võistlusmäärustiku reegel 12- meetrise vahe hoidmise kohta ehk esirattast esirattani pidi jääma võistlejate vahele tosin meetrit. Ehk tuulessõit on keelatud. Ning mööduda tuleb 25 sekundi jooksul. Kuna proovisin mööduda järjest umbes kümnest ratturist ning grupp oli ligi 50-pealine, siis polnud ruumi järgmise reegli täitmiseks. Möödasõidu järel tuli reastuda paremale, teeperve mõttes.

Jäin lõksu – valel ajal valesse kohta. Itaallastest kohtunikud ei halastanud, kui nad gruppi lõhkuma hakkasid. Mulle näidati sinist kaarti. Küsisin, mille eest? Täiesti arusaamatu olukord. Kuid ega ta inglise keeltki mõistnud. Vehkisin kätega ning proovisin selgeks teha, et mitte kui kuskile polnud minna. Nemad sõitsid juba järgmise mehe juurde ning näitasid samuti kaarti. Tagantjärele sain pihta. Nende eesmärk oli grupp laiali lõhkuda ning järjest kaarte näidata kuni on piisavad vahed sees. Tundus ülekohtune otsus.

Unustasin, palju minuteid sinine kaart trahvitelgis tähendas, kuid teadsin, et kolme sinise kaardi järel ootab ees diskvalifitseerimine. Edasi sõitsin palju hõredama võistlusliikluse sees. Vett kulus ohtralt. Joogipunktist sain vaid ühe pudeli jagu vett krabada. 35. kilomeetriks sai kaks liitrit juba joodud. Temperatuur tundus mõõdukalt soe, 20 kraadi juures. 38. kilomeetril tundsin esimest korda kerget lihaskrambi eelset pitsitust põlveõndlas reie tagaküljel. Asusin kohe sirutama ja venitama, muidugi ratta seljas. Järgmiseks pidin tegelema soolade taastamisega – kohe läks ka geel sisse ja ammendasin isotoonilise joogi.

Selgus, et sinine kaart tähendas 5 minutit trahvi ehk paigalseisu. Arvasin, et 10 tunni “rong” on ehk ära läinud. Sel hetkel polnud mul veel aimugi, et ratas kukub välja oodatust kiiremin – seega iga minut kulla hinnaga. Sain uuesti minema. Peatselt algas “tõusuetapp” – see algas tasakesti, kuid kulmineerus päris suure pingutusega.  Allatulek oli väga kiire, ühel hetkel tabasin spidomeetrist näidu 55km/h. Kurvid olid aga piisavalt järsud, et eksimise korral katastroofi kogeda.

Enne 70. kilomeetri joogipunkti olin kogu vee ja isojoogi ära tarbinud. Natuke ehmatava tundega avastasin, et kõik on otsas ning suu kuivab. Joogipunktidest vee saamine on omaette kunst – juhul, kui tahad seda teha kiire sõidu pealt. Pidin saama kokku kolm pudelit. 50 meetrit enne joogipunkti tuli visata tühjad pudelid rämpsualasse. Seekord võtsin hoo parasjagu maha. Eelnevalt olin mitmel korral ebaõnnestunult haaranud pudelit, kuid füüsika toimis minu vastu. Nüüd võtsin 2 vett ja ühe isojoogi. Esimese ringi vaheaeg tuli 2:30 kanti. Päris raju algus.

Teisele ringile minnes otsustasin võtta natuke rahulikumalt. Teisel ringil oli tuul tõusnud ning enamasti tundsin vastutuult. Keskmine kiirus langes paarikümneks kilomeetriks 34-35 km/h juurde. Tasapisi hakkas sisse hiilima väsimus, enam ei olnud keha värske. Selg vajas iga poole tunni järel sirutamist ja küljele painutamist. Jalad lunisid samuti puhkust. Ent mina polnud ainus. Kaasratturite pilgud ütlesid rohkem kui tuhat sõna. Pingutus joonistus enamikul selgelt näojoontelt välja, vähemalt teisel ringil olijatel. Nägin ka kurbi hetki… leidus neid, kes vaatasid tühja, pettunud pilguga hoopis raja kõrvalt edasist võistlust, pingutus oli nende tervist ohustanud ning ainuke ratsionaalne otsus on katkestada. Või need, kellel puruneb kumm, mõned ootasid tehnilist abi, üksikud proovisid ise vahetada.

Teise ringil uuesti tõusu alustades olin palju kulunum. Pulss näitas ühel hetkel 188, aga 11 km/h. Muutusin jõuetumaks, kuigi keskendusin täielikult tehnikale ja hingamisele. Kätte oli jõudnud üks võistluse raskemaid momente. Lõpuks see piin lõppes ning võisin jälle inimlikult elada. Rattarajal läks taas ladusalt. Kõige kummalisem, et viie tunni võistlemise jooksul ei olnud ma veel kordagi WC-d külastanud. Veendusin, et saan kogu vajaliku vee ja energia kätte. Mul oli 7 SiS geeli ning rattaringil olnud viiest-kuuest punktist õnnestus ka mõni geel saada.

150. kilomeetril peal tundsin, et jaksan rattaga ilusasti lõpuni veereda ja seda nobedasti. Samuti oli tekkimas suurem punt, kellega jagelesin, et ees sõita. Seekord ei kavatsenud ma isegi riskeerida valel ajal valesse kohta sattumisega. Nii kui grupi tagant keegi tuli, lasin ühe ratturi mööda, vahe 12 m ka sisse ja siis alustasin ise roteerimist. Eelmise päeva briifingul mainitud 185 km pikkust rattadistantsi pidasin esialgu naljaks, aga selgus, et 180 km märk asus mitu kilomeetrit enne vahetusala. Kuid kiire rada kompenseeris selle ebatäpsus. Minu Suunto kell näitas rattaraja pikkuseks 182,78 km. Vaatamata trahvile tuli rattaetapi aeg oodatust kiirem – 5:09.32.

Vahetusalas, rattalt jooksule minnes jõudsin ka WC-s ära käia. Jooksukotist prille haarates murdus nende sang, aga õnneks oli nokamüts olemas. Päike säras endiselt kõrgel taevas ning ka jooksuraja kohta polnud mul suurt eeltööd tehtud. Arvasin, et saab põletav kogemus olema. Teadsin vaid, et tuleb neli ringi läbida ja rada on tasane. Enne võistlust joonistasin enda käele enne tempograafiku 3 tunni maratoni jaoks. Kahjuks ei pidanud see soolasele mereveele vastu ning pidin hakkama peast arvutama, milline tempo saab olema. Hakkasin jooksma 4.15 tempos kilomeetri kohta.

Ringil asus neli joogipunkti. Ma küll ei valinud vedelikustrateegiat maratonijooksuks, kuid see kujunes välja iseenesest. Igas punktis proovisin võtta ühe isotopsi – see kohe sisse valada, ning juba sirutada geeli poole, mis järgmisena ette tuli ning loputada alla ühe topsi veega. Lisaks haarasin märja svammi ja pigistasin seda pea kohal. Esimese ringil jooksin järjest paljudest mööda. Umbes 15. kilomeetril hakkas piste segama edasist 4.15 tempo hoidmist. Võtsin hoogu pisut maha ja seadsin sihi 4.30 peale.

Järsku ilmus mu kõrvale jalgrattur, tema rattal oli silt – II mees. Selja tagant jooksiski mööda hea sammuga profisportlane. Tema tempo oli küll kiire, aga suutsin talle sappa haakida umbes kilomeetriks. Teisel ringil nägin ka suurt tegu – üks mees osales Ironmanil oma füüsilise puudega pojaga, lükates käru enda ees. Kolmas ring kujunes kulgemiseks. Kolme tunni eesmärk libises kaugusesse, kuid pidasin reaalseks 3:10. Sellel ringil ei olnud suurt võitlust, küll aga ootasin “haamrit”, millega igat maratoonarit hirmutatakse.

Viimane ring terendas silme ees. Võtsin kombe seljataskust viimase SiS-i geel. Kui joosta jäi umbes 5 kilomeetrit, tajusin, et kohe lähevad reie nelipealihased krampi. Mu jalad lakkasid töötamast. Jäin seisma, painutasin end kummargile, seejärel läksin kõnnitee servale päkkadega ning venitasin antagoniste. Kõik jalalihased olid piiri peal. Vaatasin, kuidas minust jooksevad mööda kõik, kellest ise enne möödusin. Astusin edasi, lootes, et ma põlvedele ei kuku, kui minu tähtsamad jooksulihased – reie nelipealihased kangestuvad. Kui õnnestus paar sammu sörki teha, voolas kehasse ülim adrenaliinivoog. Mu vaim saavutas võidu keha üle. Võtsin üles väga hea kiiruse. Kellalt lugesin välja 4.20 kilomeetrile.