Ilja Nikolajev: treenida tuleb mõistusega ja organismi tunnetades

Torino maratonil Eesti hooaja tippmargi 2:22.21 jooksnud Ilja Nikolajev rääkis usutluses Jooksuportaalile, et treenida tuleb mõistusega, tunnetades enda organismi. Noored, kes alustavad edukate tippjooksjate eeskujul suuremahulisi treeninguid, ei pane koormusele vastu ja kipuvad loobuma, kui näevad, et tulemust ei tule.

Vaid mõned aastad treeninud andekad jooksjad harjutavad suurte mahtudega. Kas see on õige?

Ma arvan, et nad pingutavad üle.

Miks noored kipuvad üle treenima?

Meil on olemas head eeskujud nagu näiteks Pavel Loskutov. Vahepeal oli Eesti pikamaajooksus suur auk. Praegu on meil palju võrdseid jooksjaid nagu Viljar Vallimäe, Kaupo Sasmin, Taivo Püi jne. Noored mõtlevad, et kui suudavad ka nii joosta, siis miks mitte mina ja tahavad kohe head tulemust saada. Nad ei teadvusta endale, et see vajab mitte üheaastast, vaid aastatepikkust visa treeningut. Kui nad suurte koormustega harjutades näevad, et midagi ei tule välja, käivad nad psühholoogiliselt alla ning ei taha enam treenida. Treener peab selgitama, et kohe ei saavuta mitte midagi ja kõik tuleb omal ajal. Sellest tuleb aru saada. Elu ei ole nii lihtne. Kui põhi on olemas, toimub ka areng.

Seega treenida tuleb mõistusega.

Igaühel peab pea otsas olema. Treener võib küll suunata, aga igaüks peab oma organismi ise kuulama ja tunnetama. Kui sa iseennast ei tunne, ei tule mitte midagi välja. Treener ju ei jookse, jooksed sina ise. Kui treener ütleb, et sa oled võimeline jooksma 10 kilomeetrit 30 minutiga, aga jooksed 34 minutiga, on sul peas midagi valesti.

Ehk teisisõnu, trenni peab tegema tunde järgi?

Kui plaanis on raske trenn, siis on pärast seda väsimus arusaadav. Kui aga näiteks jooksen tavalist krossi ja tunnen, et täna on raske, siis võtan tempo nii aeglaseks kui vaja. Mina näiteks vajan pärast rasket trenni 2-3 päeva taastumiseks. Ei saa nii mõelda, et kui ma täna punnin trenni ikkagi ära, toimub areng. Vatsupidi, siis algab taandareng. Paar intensiivset trenni, mis nädalasse plaanitud, tuleb ära teha. Lisaks üks pikk ots. Üks kord nädalas on vaja ka sauna, see aitab lihastel taastuda.

Kuidas ja millal sa ise jooksmiseni jõudsid?

Alustasin trennis Kohtla-Järvel 13-aastaselt. Esimene treener oli üks sealseid tuntumaid treenereid Leonid Brjuhhov. Nüüd tagant järgi vaadates saan aru, et ta teadis, kuidas peavad harjutama sprinterid kuni 400 meetri distantsidel. Pikamaajooksuks tal kogemus puudus. 18-aastaselt vaevasid mind vigastused ja ma lõpetasin treenimise. Tekkis pikk paus kuni 26. eluaastani.

Vahepeal sa üldse ei harjutanud?

Absoluutselt mitte. Üritasin oma äriga alustada ja kolisin Kohtla-Järvelt Tallinna elama. Algul oli pealinnas päris raske, sest keegi mind ei aidanud. Olen pärit keskpärasest perest. Ometi õnnestus mul ise muretseda elupaik ja töö.

Miks otsustasid jooksmise juurde tagasi tulla?

Vaatasin Eesti edetabelit ja selgus, et minu konkurendid on praegu samal tasemel, mis seitse aastat tagasi. Arengut neil ei olnud, kuid nad saavutasid Eestis auhinnalisi kohti. Mõtlesin, et miks ma ei peaks suutma midagi ära teha ja otsustasin katsetada. Võibolla õnnestub minu konkurents Eesti pikamaajooksu arengule kaasa aidata. Paraku ei tulnud mul midagi välja. Otsisin üles oma endise kehalise kasvatuse õpetaja Oleg Davõdenko, kelle abiga jooksja karjääri naasta.

Paistab, et annet sul ikka on?

Natuke on. Davõdenko uskus, et minust saab asja. Pekingi olümpiani jäi toona poolteist aastat ja OMi B-normiks oli 2:18, mis ei ole väga saavutamatu tulemus. Pekingi olümpiaks ma veel valmis ei olnud, sest maraton eeldab korraliku põhja ladumist. Davõdenko andis mulle suurepärase emotsionaalse laengu edasipürgimiseks.

Kui palju annab jooksjale treeneri moraalne tugi?

Väga palju, sul tekib suur tahtmine harjutada, kuigi on raske. Pärast kolm kuud treenimist lõi mul väike vigastus välja. Liiga palju käisin jõusaalis.

Kas jooksja peab üldse jõudu tegema?

On vaja. Näiteks tuleb teha spetsiaalsed staatilisi harjutusi, sest ilma nendeta ei saa korralikult joosta. Jõusaalis palju pingutada ei maksa, sest võivad tekkida traumad.

Kaua Oleg Davõdenko juhendamisel treenisid?

Kaks ja pool aastat. Sain juba enam-vähem vormi, aga võistlustel ei tulnud veel midagi välja. Davõdenko poolt osutatud psühholoogiline toetus stimuleeris mind edasi. Järgmiste treenerite Aleksander Jaansoni ja Urmas Randmaga mul emotsionaalset klappi polnud. Randma küll kiidab tagant, aga võibolla tema tehtud treeningplaan mulle ei sobinud. Olin justkui liiga nõrk tema jaoks.

Praegu harjutad iseseisvalt?

Alustasin uuesti 26-aastaselt. Praegu olen 30, seega neli aastat. Viimase aasta olen treeninud iseseisvalt, kuid mul on palju nõuandjaid, sealhulgas Pavel Loskutov ja Kislovodskis aitas Nikolai Vedehin. Ma kuulan nende kogemusi ja teen oma järeldused. Mind toetab ka mu pere. Õnneks ei ole ka ühtegi vigastust olnud.

Kuidas sulle Torino maratonil joostud aeg tagant järgi tundub?

Torinos joostud 2:22.21 ei ole maksimum. Enne maratoni küsis Renna Järvalt Tallinnas mu käest, mis ajaga plaanid joosta. Ütlesin, et psühholoogiliselt olen valmis jooksma 2:20. Ta ei uskunud. Tallinna maratoni jätsin vahele, sest ma polnud selleks veel valmis.

Millised eesmärgid oled endale seadnud?

3. jaanuaril sõidan Portugali treeninglaagrisse. Lähen sinna koos grupi jooksjatega, kellega tutvusin Kislovodskis. Nende eesmärk on joosta maratoni 2:15-2:18. Ise proovin järgmisel hooajal alla 2:20 saada. Paari aasta pärast joostakse maratoni Euroopa meistrivõistlustel, tahan seal konkurentsi pakkuda. Selleks ajaks jõuan veel joosta 4-5 maratoni ja saada hulga kogemusi. Järgmine olümpia pärast Londonit olen 35-aastane. Loodan selleks ajaks saavutada oma elu tippvormi maratonis.

,

JOOKSUPORTAAL

Fotol: Ilja Nikolajev koos pojaga. Autor Tambet Allik