Müüt või reaalsus – kas peedimahl on vastupidavusala puhul abiks?

Peedimahla joomine igatahes halba küll ei tee. Foto: Margus Luhtoja
Peedimahla joomine igatahes halba küll ei tee. Foto: Margus Luhtoja

Ajakirja Jooksja Jooksuportaal uuris lähemalt, kas peedimahla joomine aitab paremini koormusest, näiteks maratonijooksust taastuda või on siiski tegemist pelgalt müüdiga.

Jooksja Aleksander Kulešov sööb peeti vähemalt kolm korda nädalas koos porgandiga salatina. Vahel joob ta ka masinaga tehtud peedimahla. „Kui suur kasu peedist on, ma ei tea, aga olen veendunud, et taimne toitumine pakub olulisi eeliseid tervisele. Rohkem usun, et kui tahad näidata head tulemust, peab olema hea treener ja kindel sihtmärk. Maagilisi tablette ei eksisteeri,“ sõnas Kulešov ajakirja Jooksja Jooksuportaalile.

Maratonijooksja Anti Toplaan jõi pärast Tallinna maratoni järgneval nädalal teisipäevast kuni laupäevani iga päev 330 ml peedimahla ja tegi seda ka 16. septembri hommikul, mil Saaremaal toimus Ultima Thule maraton ja kus ka ise osales. “Mõjub, kui tarvitada mahla nädala jooksul enne võistlust. Nii suur mõju ei ole, kui teha seda vahetult enne starti paari päeva jooksul. Olen enda peal proovinud ja tundub töötavat. Enne Tallinna maratoni tegin samamoodi ja tulemuseks oli enda kahe aasta parim tulemus,” mainis Toplaan.

Samas ei saa tema näitel teha üldistust, sest mees kasutas mõlemal maratonil jooksmiseks oma vanu kulunuid ja läbiproovitud jooksujalatseid. “Kahe viimase veidi parema tulemuse puhul võib olla mõju ka maastikujooksu treeningul ja ujumise lisandumine pärast võistlust lihaste taastumiseks. Olen kolmel viimasel maratonil hakanud kasutama ka SIS geele, millel võib olla lõpptulemusele vastupidavuse seiskohalt isegi kõige suurem mõju,” arvas Toplaan.

Peedimahla joomist proovis ka Margus Luhtoja, kes jooksis vähem kui nädalaga kaks maratoni – 10. septembril Tallinna maratonil ja 16. septembril Saaremaal Ultima Thule maratonil. „Enne Tallinna maratoni panin tähele, et osad jooksusõbrad Facebookis ajavad peedimahla jälgi ja tunnevad huvi, millistest poodidest seda saab. Mõtlesin, et proovin ka esimest korda. Ei oskagi öelda, kas peedimahl kasu tegi, aga kahju kindlasti ka mitte,“ ütles Luhtoja.

Tallinna ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktor Kristjan Port selgitas ajakirja Jooksja Jooksuportaalile, et peedimahlas leiduvad lämmastikühendid nitraadid, muutudes esmalt nitriidiks ja lõpuks lämmastikoksiidiks. „Need võivad mõjuda väikeste veresoonte valendikke suurendavalt, see tähendab edendada kudedes verevoolu. Seetõttu arvatakse, et paraneb töötavate lihaste verevarustus ja selle kaudu lihaste energeetikas olulise hapniku kättesaadavus,“ rääkis Port peedimahla kohta.

Paraku on taolise ootusega mitmeid probleeme. „Esiteks leidub nitraate peale peedi paljudes köögiviljades. Näiteks leidub peedist rohkem spinatis ja mõnedes lehtsalatites ning isegi redistes. Ometi nende söömisega ei kaasne erilist töövõime keskset tähelepanu,“ lausus. Samuti ei ole uuringutes usaldusväärselt leitud, et töötavate lihaste verevool peedimahla või nitraatide manustamise tõttu paraneks.

„Tõenäoliselt on üks põhjus selles, et töötava lihase enda põhjustatud surve veresoontele on nii suur, et nendes leiduda võiv väike muudatus pole oluline. Samas on ka katsetes leitud, et peedimahla joomine on mõnedel (mitte kõigil) katsealustel töövõimet parandanud,“ täheldas Port. Ta peab võimalikuks, et tegemist on placebo efektiga sarnaselt uuringule, milles uuritavatele anti juua hapnikuga rikastatud vett. Tänu sellele nende töövõime paranes. Tegelikkuses said kõik juua tavalist kraanivett.