Kristjan Port: vastuste andmisest suurem kasu on aidata mõelda, isegi meelitada mõtlema

Kristjan Port
Kristjan Port

Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, detsember 2018.

Tallinna Ülikooli spordibioloogia professor Kristjan Port on tunnustatud teadlane, üks armastatumaid lektoreid üliõpilaste seas ja dopinguvaba spordi eest võitleja. Nooruses tegeles ta keskmaajooksuga, praegu annab ta eeskuju harrastussportlasena ja soovitab tervislikku liikumist.

Kuidas algas teie enda liikumistee ja tärkas spordiarmastus?

Minu kasvuajal oli sportimine laste seas peamine vaba aja veetmise viis. Tallinnas Nõmmel elades olid enamik võimalustest nn metsikud ehk suur osa sõpradega veedetud ajast möödus tänavatel ja võpsikutes.

Lisaks oli tähtis ka kooli spordiplats, kuna selle aja vahest mõjukaima spordiala, korvpalli mängimine vajas natukene kultuursemat keskkonda. Väljakul oli samal ajal mitu Tomsonit, Tammistet ja Lipsot. Talvel kattis platsi jää ja seal jäljendasime peamiselt Ants Antsonit. Ühel päeval tuli kooli vehklemistreener ja siis möödus mitu aastat vehklejana.

Ühel perioodil tegelesin paralleelselt kergejõustikuga Toivo Ruudu juures ja sinna jäingi pidama, proovides jooksmise kõrval ka vasaraheidet. Pärast kaheksaklassilise kooli lõpetamist Nõmmel jätkasin kooliteed Tallinna 2. keskkoolis ja siis olin juba Aleksander Tšikini kergejõustiklaste pundis. Sealgi proovisin paljusid alasid, sest Tšika juures treenis mitu edukat kümnevõistlejat. Lõpuks jäin kinni keskmaajooksu.

Millist liikumisalast eeskuju andsid teile ema ja isa?

Vanemad ei olnud sportlased, aga nad utsitasid mind, kaksikust õde ja vanemat venda tegelema igasuguste vaimsete ning kehaliste harrastustega. Isa vedas meid peaaegu kogu talve nädalavahetustel suusatama. See ei kulgenud kordagi sportimise loosungi all, pigem pakkus lihtsalt puhast rõõmu.

Olid nooruses kõva jooksumees, teie 800 meetri isiklik rekord on 1.51,7. Missugune oli teie jooksmise lugu?

Lugu on tavaline – tegid trenni ja võistlesid. 800 meetrit on valus ala, aga meil oli väga tore rühm. Ilmselt oli see Tšika fenomen, sest vanemad kõvad tegijad olid nooremate barjäärideta kambalised ja kogu punt oli natukene suure perekonna moodi. Kõik pingutasid päris palju ega kurtnud. Pigem saatis nõrkushetki kerge nali, mille võttis kokku Tšika legendaarne ütlus: „Eks ka niimoodi ka, et tuleb rohkem panna!”

Kuidas võiks teaduslikult põhjendada tavainimestele, miks on oluline liikuda?

Kas pole huvitav, et tavainimesele sama sõnum maisemas vormis korda ei lähe? Näeb ju igaüks, et suure osa inimesest moodustavad lihased, mille peamine ülesanne on liikumisvõime. Sama ilmne on, et koosneme elusast materjalist, mis on elus vaid niipalju, kui seda kasutatakse. Liikumisvõime on otseselt seotud elus püsimisega, evolutsioon ei ole seda lihvinud pallimänguks.

Lihaskonna kasutamisel on tavatult palju seoseid muude organite talitlusega. Neist seostest võiks pikalt rääkida, aga olukorda iseloomustab tabavalt neuroloog Mark Tarnopolsky repliik, et kui leiduks aine, mis teeks inimese tervisele kõike sama, mida pakub liikumine, oleks see maailma väärtuslikem ravim.

Olete väga teadlik, mis organismis sportimise ajal toimub ja kuidas keelatud ainete abiga saab abistada organismi. Miks keelatud aineid on tark vältida?

Selle pärast, et keelamiseks on põhjus. Jättes kõrvale sportimise reeglitest kinnipidamise moraalse põhjenduse, on mitmesuguse toimega ainete lisamine erakordselt keerulisse ainevahetusse jõhkralt robustne. Olukorra koomikat joonib alla enamasti väga kitsas eesmärk, mida toidavad enesekindlusesse rõivastunud edevus ja ahnus, rahvalikumalt öeldes lollus. Iga noorgi saab aru, et keha talub teatud koguse lollust, aga see ei muuda tehtut arukaks ega tegijat targaks.

Olete olnud väga armastatud lektor. Mida teile loengute lugemine pakub?

Loeng on tegelikult vestlus inimestega etteantud teemal. See on enamasti mõlemale poolele rikastav kohtumine. Kuulaja ilmselt ei teagi, kui palju loengupidaja õpib, püüdes talle midagi seletada. Loeng toimub huvi kaudu. Selle äratamine ja elushoidmine on samal ajal paeluv ja motiveerib pidevalt uut otsima. Mul on suhteliselt suur loengukoormus nii ülikoolis kui ka majast väljas ja ma ei kujutaks ette, kuidas seda suudaks teha robotliku rutiiniga.

Olete pühendanud suure osa energiast ja ajast  teadustööle. Teie uurimisvaldkonna moodustavad spordibioloogia, -füsioloogia, -biokeemia. Missugustest uuringutulemustest võiks olla oluline teada harrastajatel?

Inimene areneb viimase hingetõmbeni. Aga see toimub ettevaatliku aeglusega. Liigsed koormused ei muuda protsessi kiiremaks, vaid vastupidi –aeglasemaks. Lugematutest rakkudest koosneva keerulise süsteemi juhtimise signaalide omadustest olulisem on nende korrapärasus kui sisu. Sisu puhul trumpab mitmekülgsus ühekülgsust. Regulaarsuse vahel asub puhkepaus, mille headust ja piisavust iseloomustab treeninguga võrreldes rohkem omadusi. Paraku enamik sellest ei hooli.

Teil on ilmunud aukartust äratav hulk, üle 60 publikatsiooni mainekates teadusajakirjades. Mis on teid kirjutama inspireerinud? Mis võiks neist kirjutistest tavaharrastajatele kasulik olla?

Ma ei pea end kaugeltki mainekaks. Teadus ei tohikski tegeleda mainega. Teadlaste töö on tegelikkuse uurimine, oletuste esitamine ja kontrollimine. Enamasti on tegemist kollegiaalse tööga. Tulemuste publitseerimine on lihtsalt üks suurema haardega kollegiaalsuse vorm.

Öeldu valguses ei ole teaduslik tulemus tingimata harrastajatele praktiliselt kasutatav. Samas tänu avalikele loengutele olen saanud üleskutseid kirjutada populaarteaduslikke artikleid, millest võib leida mõtteainet argisemat elu ja sportimist käsitlevateks aruteludeks. Usun siiralt, et vastuste andmisest suurem kasu on aidata mõtelda, isegi meelitada mõtlema.

Kuidas elada vanaks? Kas saaks vältida vigu DNA-s?

Ei saa! Põhjus pole üleüldse seotud elava materjaliga. Alati ei pea kriitiline viga asuma isegi DNA-s. Elava aine probleem on samasugune nagu paljundusaparaadil ja autol – mida rohkem need tööd teevad, seda tõenäolisem on soovitu asendumine soovimatuga.

Milline võiks olla elustiil, et elu oleks kvaliteetne ka pensionieas?

Rakud vajavad elamiseks põhjust ehk kasutust. Aga nad ei taha energiat kulutada. Neid tuleb selleks sundida. Kuid ühekülgsuse tulemusel õpivad neist mitmed laisklema ja keha stagneerub. Kasutud rakud võetakse „toidult” maha. Kahjuks on kultuuris mitmeid pärssivaid vihjeid, et „vanad” võtku rahulikumalt, ärgu tõmmelgu. Taolise hoiaku tulemusel langeb keha suutlikkus elust osa võtta, isegi kui ühel hetkel tekiks selline tahtmine.

Koos langeva aktiivsusega vähenevad söödava toidu kogus ja koostis. Teatud ainete puudulikkus võib omakorda kiirendada struktuurset hävingut ehk vananemist. Üks oluline tegur on siin lihasmass, milles keha hoiab üliolulist valgulist ehitusmaterjali. Süües vähem ja omades väikest lihasmassi, napib pidevalt töötavate eluliselt oluliste organite nagu aju, süda, maks, nahk jmt talitluse ning ehituse hooldamiseks vajalikke aminohappeid. Keha muutub üha hapramaks ning sellest kaob ressurss nimega tervis.

Lahenduseks oleks mitmekülgne huvi maailma vastu, sest koos huviga kasvavad teadmised ja valmidus eri tegevustest osa saada. Tegevused omakorda stimuleerivad keha struktuuride säilitamist ja isegi arengut. Areng omapuhku pakub uusi kogemusi, teadmisi ja tegevusi. Tegemist ei ole küll igiliikuriga, aga vähemalt huvitava eluga.

Mis on naljakamad seigad loengute pidamisest?

Nali on spontaanne külaline ja peaks kõigile pakkuma hetkelist vaheldust. Teinekord aitab teravdada ka tähelepanu. Konkreetseid juhtumeid oleks kunstlik meenutada, aga kadestan õppejõudu, kes sai pooltühja arvestustöö servale kirjutatud sõnumi, milles kirjutaja tunnistas, et kui talle lubatakse tapalaval täita viimane soov, siis ta istuks meelsasti korra veel tema loengus, kuna see tundus nagu igavik.

Kuidas end motiveerida liikuma?

Keegi ei taha käske täita. Küll aga tahame korrata meeldivaid kogemusi. Liikumise vorme on palju ja lubades endale neist osa võtta, kohtad varem või hiljem midagi meeldivat. Seda mõnda aega korrates tekib harjumus, mis kombineerub arenguga. Siis otsid võimalusi, mitte motivatsiooni.

Kui palju mahub teie päevakavva liikumist?

Tüüpiline tööinimese päevakava – hommikul tööle, õhtul tagasi. Umbes viiel–kuuel päeval pärast tööd käin tund–paar rattaga sõitmas.

Kui oluline on söömine, et olla terve? Palun jagage mõni soovitus või nipp?

Käsitledes tervist kui elamise ja raskustega kohanemise ressurssi, siis heast söögist on kindlasti kasu. Ma ei usu nn tervislikesse toitudesse, söömine tervikuna peab olema tervist toetav. Peamine põhimõte on mitmekülgsus. Lisaks on toit huvitav kultuuri fenomen. Seda väärib lähemalt uurida ja kogeda kuni ise tegemiseni välja. Sportlikus mõttes on toitumisel tervisest eristuv eesmärk ja selleks on võimalikult suur osa söögis leiduvast energiast muuta kehaliseks tööks.

Kas emotsioonid ja mõtlemine mõjutavad tervist ja keha?

Kindlapeale! Tänu uurimismetoodikate arengule hakkame üha rohkem mõistma väsimuse ja töövõime nn tsentraalset ehk närvisüsteemiga seotud aspekte. Ajus on mitmeid pelgalt mõtetele reageerivaid struktuure, millest väljuvad signaalid ja vabanevad toimeained kujundavad ülejäänud organsüsteemide talitlust.

Milliseid liikumisealasid unistusi teil veel on?

Peamine soov on, et see pakuks jätkuvalt uusi elamusi.

Palun avaldage mõni oma varjatud anne?

Loodan, et mõni on nii varjatud, et üllatuksin nende ilmudes isegi. Samas lohutan end lootusega, et üksikul saarel suudaksin esmalt piisavalt hästi süüa teha ja siis omatehtud paadiga sealt minema sõita.

Olete realiseerinud paljuski oma täispotentsiaali. Mis on teie edu võti?

Vaevalt, et oman või teostan mõnd salaskeemi. Soovitada võin kolme asja – tee midagi, mis on raske, aita kedagi ja näe ilu.

Kes on teie enda jaoks kõige inspireerivamad sportlased ja liikumise maailma eeskujud?

Individuaalseid suurkujusid vist polegi või pole ma nii mõelnud. Inspireerivad ja pakuvad meelehead mitmesuguste sündmuste keskel tegutsevad sportlased. Näiteks need sajad rõõmsalt vaeva nägevad ja väga eripalgelised sportlased, keda vaatasin Tallinna täispikal triatlonil võistlemas pärast esimest ja teist rattaringi. Igaüks eraldi inspireeris vaatajat ja hulgana üheskoos suurendasid nad usku inimkonna helgesse poolde.

Kuidas suhtute idamaade treeninguviisidesse nagu jooga, shindo jne?

Kõik, mis aitab rutiini murdes pakkuda mitmekülgsust või liikumisharrastuse alustamise lävendit madaldada, on ok.

Kuidas saada üle raskest hetkest elus?

Kardan, et selleks on raskustega kohtumine.

Kust ammutate hingejõudu?

Soovimata olla toretsev või üleolev, aga usun mõtlemise kasulikkusesse. Püüan omaette mõtelda.

Teie ja tants?

Tantsin hea meelega.

Teie ja muusika?

Mind on enim mõjutanud seitsmekümnendate-kaheksakümnendate rock ja ajatu bluus ning jazz. Neid kuulan läbisegi.

Palun jagage mõni soovitus vastupidavusalade sportlastele ja harrastajatele?

Iga inimene areneb. Kõigis on piisavalt eeldusi olla edukas. Suurimad väljakutsed on enese tundma õppimine läbi järjepideva treenimise ja puhkamise ning kannatus seda kuulata. Mitte ükski treener, arst ega pulsikell ei saa sinust rohkem teada, aga sa võid inimesi kuulates ja abivahendeid kasutades õppimist edendada. End tundes tabad lõpuks ära, et suvaline puhkus trumpab kehva treeningut. Puhanuna on lihtsam teha head trenni.

Mida võiksid jooksjad oma treeningute puhul kindlasti silmas pidada?

Ühekülgsuse vältimine ja hoolitsemine nende lihaste eest, mida esmapilgul ei tule pähe treenida. Samuti peaks varasema arusaamaga võrreldes rohkem tähelepanu pöörama jõu treenimisele.

Mis on teie liikumise soovitused lapsevanematele ja lastele?

Kõige olulisemad tarkused oleme saanud vanemate järelvalveta. Laske sellel protsessil toimida. Lapsed vajavad armastust, mitte valvamist.

Mis on teadusuuringutes kõige murrangulisem leid, mis on teie maailmapilti muutnud?

Asjaolu, et teadus rajaneb hüpoteesidele ja paljud neist osutuvad mõne aja pärast ekslikeks. See ei tähenda teaduse ebaõnnestumist – otse vastupidi, ainult nii jõuame tõele lähemale. Aga kahjuks ekspluateeritakse „teaduslikkust” liiga palju tõe müügiks. Taoline asjade seis sunnib vaatama suuremat pilti ja harjutama kriitilist mõtlemist.

Selles valguses köidab mind keeruliste kohanevate süsteemide teooria, tänu millele on maailm endiselt loogiliselt toimiv, see aga immuniseerib liiga lihtsa mehhaanilise käsitluse vastu.

Mida arvate viimasel ajal suurenenud lageraiest ja selle mõjust ökosüsteemidele?

See võib olla samal ajal vajalik ja ohtlik. Tõenäoliselt on tegelikkus kaldu viimase poole.

Mis ohte näete heaoluühiskonnas, mis võivad tervisele laastavalt mõjuda?

Inimkonna elus püsimise võimekus kujunes suhteliselt suurte raskustega keskkonnas ja selle teguri vähenemine eeldab kehas muutusi, mis kulgevad väga aeglaselt ega realiseeru inimese elu jooksul. Näiteks omame ürgset energia kokkuhoiu ja igal võimalusel juurde hankimise programmi, tänu millele innoveerime end vabaks keha elustavate signaalidega toitvast tegevusest ja muudame keha struktuuri rasvarikkaks. Taolise olukorra jätkudes kujuneb elust osasaamise vormiks meelelahutusliku ekstaasi otsimine. Mida võib saavutada narkootiliste ainetega surma saabumiseni. Viimane oleks siis pigem õiguslik kokkulepe kui bioloogiline protsess. Kas seda peaks tahtma?!

Kuidas võtate kokku oma 2018. aastat?

Vältimaks dr Fausti saatust, tunnistan aasta suures osas õnnestunuks, aga seda saaks kindlasti veel parandada.

Mida soovite ajakiri Jooksja lugejatele ja Eestimaa harrastajatele peagi saabuva uue aasta puhul?

Varsti on jälle suvi!

Lisalugu

Mingi huvitav aura on tema ümber

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi rekreatsioonikorralduse lektor Reeda Tuula-Fjodorov: „Mul on ühelt koosolekult hästi meeles, kui Kristjan Port veel teaduskonna juht oli – inimesi ta ei juhi, protsesse aga küll.

Ükskõik, kus ta esineb või sõna saab, on teda huvitav kuulata. Nii on olnud ka töökeskkonnas – sõnu seades ja neid osalt varjatult akadeemiliselt põhjendades on ta sedavõrd osav, et alati mingil moel imestad ja jääd uskuma. Kindel, et ta suudab jälle asjad õigesse vormi panna. Seda ka sisukal koosolekul.

Kuid häda on selles, et kui lähed oma laua taha ja mõtled öeldu üle järele, oleks nagu pool kaduma läinud, sest ei raatsi tema sõnastust rikkuda, aga no meelde see ka ei jää. Iga kord mõtlen, et kui jälle vaja midagi arutada, siis panen telefoni salvestama, ja iga kord unustan seda teha.

Mingi huvitav aura on tema ümber.”