Laura Suur – Jõgeva noor jooksupärl

Eesti talvistel meistrivõistlustel sai Laura Suur 3000 m jooksus ajaga 9.54 teise koha, Jekaterina Patjuki ja Evelin Kärneri vahel. 1500 m jooksus õnnestus saada neljas koht. Enne seda ei teadnud pikamaajooksuüldsus temast midagi. Selge, et selline saavutus äratab tähelepanu nii jooksjates kui treenerites. Nii küsisin kahelt spordimaailma autoriteetselt inimeselt, Toomas Tarmilt ja Harry Lembergilt – kuidas hinnata Laurat sportlasena? Nende vastused on kirjas muu jutu sees. Isiklikult näen Laurat võitmas palju jookse tulevikus.

Laura on meeldiv inimene, kellega on lihtne rääkida ja kelle puhul mõtled muu jutu sees pea paratamatult, et siia ilma on sündinud pea ideaalne inimene. Mõne inimese puhul lihtsalt on nii, et kõik on omal kohal ja paigas. Ta ise ei pruugi oma elu ideaalsena tunnetada, kuid eks elul ole oma rajadki vahetevahel kõndida – mitte kunagi ei oska aga aimata, kuhu see täpsemalt lõpuks välja viib, milleks miski kasulikuks või lihtsalt heaks osutub.

Tartu Ülikoolis vabaainena pikamaajooksukursusel osalenuna kuulasin Harry Lembergi juttu väikses ruumis, kus projektor paiskas seinale tumedanahalisi jooksjaid ja erinevaid tabeleid. Analüüsi all olid tihtipeale nii Loskutovi kui Nurme jooksud. Muu jutu seas ütles Lemberg, et sellel kursusel osales üks tüdruk, kes sai eestikatel aasta pärast teise koha. Nime ta ei nimetanud, kuid informeeritud spordisõbrana ma teadsin kohe kellega tegu. Paar vihjet füüsilistele näitudele laekus veel tema kohta, milles aimasin Laurat. Ja mu aimdus osutus õigeks.

Ma otsisin ta üles ja loomulikult tekkis huulile muuhulgas küsimus, kas keegi peres veel sporti teeb?

Laura: “Oskan vaid emapoolse suguvõsa kohta öelda, et üks onupoeg sõidab tublilt rattaga. Kuna meil väga tihedat läbikäimist pole, siis ei oska öelda kui heal tasemel. Kuid esivanematest pole ühtegi nimekat jooksjat või muu ala tegijat. Ema on pärit Lõuna-Eestist ja tema vanemad omakorda Setumaalt. Vanavanematel oli küll üsna jõukas talu, kuid elu oli ikkagi töine ja muuks aega ja jaksu ilmselt ei jäänud. Ka onud-tädid on kolhoositöö vaimus üles kasvanud. Mu emal on kokku 6 õde-venda, seetõttu ei jäänud majapidamistööde ja pere hoolitsemise kõrvalt ei vanevanematel ega ka onudel-tädidel erilisteks harrastusteks aega.

On sul mingeid saavutusi ka muidu seni spordis olnud, orienteerumises näiteks?

Orienteerumist olen teinud väga väikese klubi alt, millel polnud materiaalses suhtes erilisi treenimis- ega võistlemisvõimalusi. Sellel alal jäid mu laeks Eesti meistrivõistluste neljandad ja viiendad kohad. Eesti koondisesse pole pretendeerinud. Kuid hea aeroobse põhja sai igal juhul ning õppisin nautima looduses viibimist. Rogainil olen osalenud kolmel korral, aga seda puhtalt enda lõbuks. Absoluutselt eesmärgitult võita. Tegin parimale sõbrannale kolm aastat tagasi ettepaneku, et võiks minna ning nüüd on see justkui traditsiooniks saanud. Eelmisel aastal oli ilmselt hea vormi ja juhuste kokkulangevus, et naiste arvestuses teise koha saavutasime. Kusjuures esimese koha võitsid üsna nimekad Eesti naisorienteerujad, kes edestasid meid vaid ajaga, mitte kogutud punktisummaga.

Kas jätkad ikka edasi orienteerumist? Või jääd ainult “kergejõustikuareenile”?

Hetkel plaanin orienteerumist kõrvalharrastusena jätkata. See on üks alternatiivne liikumisvõimalus, mis pakub head vaheldust. Maastikul liikumine pakub midagi ka vaimule. Esialgu oligi hirmus raske staadioni- või asfaldijooksule üle minna. Pingutus polnud füüsiliselt pooltki nii väljakutsuv kui vaimselt. Metsas ümbrus vahetub pidevalt, pea peab töötama, et kuhu suunas ja kui palju jooksed, mis pidi varjud on, kuidas mingi pinnavormi suhtes asetsed. Siledal maal võisteldes on see töö sinu eest juba tehtud. Takistusi ei esine (kui just takistusjooksu ei harrasta), anna ainult jalgadele valu.

Kas paeluvad mingid pikemad võistlused ka, peale Rogaini, kas maraton kunagi või nii… ?

Hetkel on mu pikimaks jooksudistantsiks olnud Tartu jooksumaraton 23,4 km. Poolmaratoni olen ka vaid korra jooksnud. Elan põhimõtte järgi, et ära iial ütle iial, seega, kuigi hetkel tunnen, et maratoniks ma valmis pole, siis tulevikus, 10 ja enama aasta pärast, ma seda ei välista. Paari järgmise hooaja prioriteediks on 3000 ja 5000 m.

Jutt kohvikus veeres omasoodu, rääkisin enda triatloni elamustest ja sain teada, et ka Laura on triatloni peale mõelnud… kui vaikselt triatlonist mõtled, siis kas natuke rattaga ka sõitmas käid? Oled sa juba plaaninud ka millal millestki võiks osa võtta?

Triatlonist mõteldes peab ka rattasõidule mõtlema. Eelmisel suvel olid mul aeg-ajalt naljakad puusavalud, mistõttu tegin jooksu asemel rattasõitu. Sai isegi Tartust Sangastesse sõidetud ja Jõgeva ning Tartu vahet, korduvalt. See on jällegi ala, mis peale füüsilise pingutuse pakub midagi ka visuaalselt ja kogemuslikult. Jäin ühel korral täieliku paduvihma kätte, aga vaatepilt oli superilus. Olin küll läbimärg, aga meeleolu oli üleval. Sellel suvel avanes mul võimalus osaleda Iirimaa Rahvusülikooli bakalaureuse tudengite suveprogrammis, mis kestab 10 nädalat (07.06. – 16.08) asukohaga Galways. Seega ei teagi, kuidas sel aastal triatloniga jääb. Niisama suvaliselt ei tahaks proovima minna, elusas vees ujumine ja rattaga maastikul sõit nõuavad päris suurt pingutust. Üldiselt eelistan kindla peale minekuid.

Unistuste poole pealt ka midagi, kas sa unistad millestki?

Igaüks unistab millestki, aga unistused on enesele. Vaikselt nende kallal töötades jõuame eesmärgini. Arvan, et ükski unistus ei ole utoopiline, peab vaid piisavalt tahtma ja vaeva nägema. Killuke õnne ei tee ka paha.

Kes mõjutas kõige rohkem sporti tegema?

Spordi juurde viis mind Toomas Puss, minu orienteerumistreener. Olin kaheksa aastane, kui oli võimalus hakata teiste lastega pundis metsas käima ja kaardi-kompassi järgi liikumist õppima. Sealt on alguse saanud loodusearmastus, kuna õppisime ka loodust jälgima: varjude liikumine (elu lõpuni on meeles, et meie laiuskraadil on Päike kõige kõrgemal 13.15), metsatüüpide vaheldumine, soos liikumine jne. Lisaks veel esmased ellujäämisoskused nagu lõkke tegemine. Kuna treeningute jaoks oli vaja metsa ja pidevalt ühes metsas harjutamine ei taga progressi, siis käisime jalgratastega Jõgevamaa metsades, millest olid olemas kaardid. See andis päris hea võhma. Mäletan, et regulaarselt olid treeningud igal pühapäeva hommikul, mis tegelikult oli nii magus aeg magamiseks. Kuna minu kodus peetakse palju püsivusest, siis olen üks vähestest, kes orienteerumisega veel mingil määral tegeleb. Paljud leidsid endale uue hobi või otsustasid niisama loobuda.

Kes hetkel treener on ja kuis klapp? Miks otsustasid vabaaineks ülikoolis valida pikamaajooksukursuse ja mida see su elus muutis?

Minu treener on Harry Lemberg, kelle käe alla sattusin Tartu Ülikooli pikamaajooksukursuse kaudu. Eelmisel kevadsemestril võtsin seda ainet lihtsalt treeningu mõttes. Pärast keskkooli ülikooli astudes puudusid mul spordi vallas igasugused ambitsioonid. Kursuse raames sai osaletud ka Suurjooksul Ümber Viljandi järve ja Tartu jooksumaratonil, kus tegelikult juba TÜASK all võistlesin. Harry kaudu sai soetatud ka esimene asjalik varustus: pulsikell ja kvaliteetsed jalatsid. 2009 suvel jätkasime kontakti ja treenisin tema plaanide järgi. Edasine oli kuidagi asjade loomulik käik, mis mu elu on üsna põhjalikult muutnud. Nii tutvusringkond kui elustiil muutusid. Ma ei kujutaks oma igapäeva ilma treeninguta enam ettegi.

Millistest rahvusvahelistest võistlustest plaanid sel aastal osa võtta?

Väga tahaksin joosta Eesti koondises Euroopa võistkondlikutel meistrivõistlustel ning suvel Iirimaal viibides ka seal jookse kaasa teha.

Põhiaja elad ja treenid Tartus?

Sellest talvest alates elan põhimõtteliselt alaliselt Tartus. Ühikast sai välja kolitud ja kodus käimine on väga harvaks jäänud. Põhiline põhjus on treeningud ja võistlushooajal ka võistlused. Tunnen Tartus end nii koduselt, et ei vaja kvaliteetseks õppimiseks või vaba aja veetmiseks keskkonnavahetust. Kuna päris kodu on maal, siis loomulikult tunnen aeg-ajalt vajadust vaikuse, rahu ja koduste nägemise järele. Kuid arvan, et hetkel on mu elus etapp, kus hakkan iseseisvuma. Mingid sidemed katkevad ning nende asemele tekivad uued.

Kui palju kuus trenni tavaliselt teed?

Jooksukilomeetreid koguneb kuus keskmiselt 250 – krossid ja lõigud. Lisaks üritan korra nädalas käia ujumas, pilateses ja jõuringtreeningus (ise teen muidugi lisaks, kuna ilma lihasvastupidavuseta ei jaksaks ka joosta). Konkreetset puhkepäeva nädalas ei ole, kahel korral tantsin ka rahvatantsu, mis hõlmab peale taidluse ka kerget jõu- ja vastupidavuselementi. Väga pikamaajooksuspetsiifilised mu treeningud veel ei ole, pigem üldist vastupidavust arendavad. Mahud on minu võimetele vastavad – mitte kuigi suured, kuna kõrvalt tuleb ka õppetööga tegeleda.

Kui paljud ütlevad, et õppimise kõrvalt treenida ei jõua, siis mida vastaksid neile?

Õppimise kõrvalt on tippu väga raske jõuda. See on võimalik, kuid siis ei saa mõlemas sama ambitsioonikas olla. Kuskilt tuleb teha järeleandmisi, eesmärgid enda jaoks läbi mõelda ja paika seada. Lihtsalt treenida ja end vormis hoida on kahtlemata võimalik ja vajalik, öeldakse ju et terves kehas terve vaim. Selleks, et vaimset tööd jaksaks teha, peab olema vastupidavust. Treening on parim lõdvestusvahend, millega asiseid mõtteid vaheldada.

Kes on treeningkaaslased?

Treenin enamalt jaolt üksi, kuna plaanid koostatakse individuaalselt ja omaette teema oleks ajagraafiku klapitamine. Iseendalgi on see väga kaootiline ning muutub nädalate lõikes pidevalt. Üksi on ka kõige mugavam, kuna sa pead ainult iseendaga arvestama. Aeg-ajalt on siiski üsna värskendav näiteks lõike kellegagi koos joosta, see lisab veidi hasarti. Ka krossi on seltsis mõnus joosta, kui tempo on sobiv. Kõik oleneb meeleolust ja seltskonnast.

Toomas Tarm (Eesti Kergejõustikuliidu kestvusjooksu alarühma juht, treener): “Selline tulemuste areng Laural nii lühikese ajaga näitab, et potentsiaali on tal palju ning tal on kõik eeldused saada arvestatavaks jooksjaks. Kindlust lisab see, et ta tahab ise praegu teha ja tal on väga hea treener (H. Lemberg). Peagi tuleb tema arengus ilmselt selline murdepunkt, kus mingi tase on saavutatud ja edaspidine arengu jätkumine vajab rohkem aega ning palju rutiinset tööd. Loodetavasti ei kohku ta sellest ära ja jätkab kannatlikult treenimist.”

Harry Lemberg (TÜ Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liige, treener, õppejõud, spordiõpikute autor jne):
“Laura on andekas tüdruk ja seda igas mõttes. Gümnaasiumi lõpetas kuldmedaliga, ülikooliõpingutes väga tubli (LOTE-s), EMÜ tantsuring, suveülikool Iirimaal jne. Kui aga rääkida jooksust, siis jah, ta on ka siin andekas. Ta on lapsepõlves väga palju liikuda saanud, käinud kergejõustikutrennis ja orienteerumises ning võistelnud ka edukalt orienteerumises. Kuid kõik see on olnud “mäng” ja aidanud akumuleerida seda head mahtu (energiat), mida on vaja heal pikamaajooksjal. Laurale meeldib kehaline liikumine ja see on suur pluss! Kas temast saab hea jooksja, sõltub eelkõige Laura valikutest. Kindlasti Laura need valikud enda jaoks õpingute ajal ülikoolis teeb. Ja kui Laura otsustab professionaalse jooksja karjääri kasuks, siis vanus 23 – 24 peale ülikooliõpinguid on just see õige aeg, millal alustada “päris” treeningutega.”

Laura Suurega vestles
GERRY PUU