Margit Lipstuhl: sisemist jõudu saab treenida

Margit4

Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, aprill 2017.

Margit Lipstuhl on habras sale naine, kelles pulbitsevad sisemine jõud, säde ja sihikindlus. Ta oli tudengina lootust andev keskmaajooksja, nüüd töötab vesiaeroobika treenerina ja treenerite koolitajana.

Margit, palun meenuta aega, kui olid lootust andev keskmaajooksja?

Hiljuti leidsin vanematekodus vanast kastist ülikooliaegse iseloomustuse: „Margit kuulus Eesti paremikku jooksualadel …” Jõudsin võistlussporti suhteliselt hilja. Tahtsin minna kehakultuuri õppima ja enne oli vaja ühele alale spetsialiseeruda. Paar aastat enne sisseastumiseksameid alustasin jooksutreeninguid ja sain Eesti juunioride meistrivõistlustel arvestatavaid kohti. Olin nagu naine metsast, võitsin üllatuslikult mitmel võistlusel ja edestasin ootamatult neid, kes olid juba varem oma tulemustega püünel.

Esimest korda paistsin silma ehitusettevõtete (KEK-ide) vabariiklikul spartakiaadil, kus võitsin 800 meetris meie paremaid keskmaajooksjaid (selle aja tipud said ettevõtetest palka, et sporti teha) ja jäin treeneritele silma. Elutee läks loogiliselt edasi Tallinna ülikooli (toona pedagoogiline instituut – toim) kehakultuuriteaduskonda. Treeningud jätkusid teadlikumalt. Ülikooli esimesel aastal sattus mu treeneriks Urmas Randma, kes õpilasi väga hästi  motiveeris. Mu treeninguindu suurendas oluliselt asjaolu, et ta oli nägus ja energiline noor meestreener, kes töötas südamega ja hoolis väga, et treeniksime.

Tore on meenutada, kuidas Urmas infot jagas. Näiteks kui olime suvel linnast eemal, saatis ta väga ilusa käekirjaga kirjutatud kirju, kus tundis alati huvi, kuidas mul läheb. Peamine oli individuaalne treeningukava, kuid mõnikord kirjutas ta ka elust-olust. Kui läksin matkale Kaukaasiasse, palus ta mul leida võimalus ka seal joosta. See oli väga armas ja õpilased tundsid, et nad on väga olulised. Nii tekkis vastastikune austus ja suurepärane koostöö.

Urmas Randma meenutas su isiklikke rekordeid: 800 m 2.23, 1500 m 4.49. Mis aitas sul neid tulemusi joosta?

Jooksutulemustele panid aluse hoovimängud, mida tagantjärele nimetaksin intervallilaadseteks osavus- ja vastupidavustreeninguteks, nagu näiteks laptuu ja teised jooksumängud. See andis suurepärase üldkehalise vundamendi, tänu millele oli hea ükskõik mis suunas areneda. Hankisin koos tuttavaga teiste jooksjate treeningukavu ja iseseisvalt pusides osalesime näiteks Viljandi järvejooksul (Lipstuhl jooksis seal seitse korda järjest, parim aeg 1989. a 55.08 – toim). Saaremaa kolmepäevajooksul olin neljas (1989. a, kogu aeg 3:09.41 – toim). Mäkke- ja liivajooksud,  kiirendused, spordilaagrid Otepää kuppelmaastikul. Süstemaatiline järjepidev treening on edu võti.

Samas ei pea ainult treenimisele rõhku panema. Tuleb ka tunnetada oma piire, et õigel ajal puhata. Hakkasin tugevasti treenima, kuid ju mu keha polnud koormuse talumiseks valmis ja põlved jäid haigeks. Tegin ka ise vigu. Tahtsin ruttu ja palju.

Kui palju praegu jooksed?

Paar aastat tagasi jooksin Tallinnas poolmaratoni tublisti alla kahe tunni – 1:50. See oli endalegi suur üllatus. Olin valmis väga raskeks pingutuseks, aga polnud üldse raske. Ainult puusaliiges hakkas tunda andma. Sama tempoga võinuks kas või lõputult joosta, aga kiirendada ei suutnud – ettevalmistus ju puudus. Suudan ka praegu 20 km rahuliku tempoga läbida. Meenub, kui kolmkümmend aastat tagasi korrapäraselt harjutasin, siis oli jõudu vajalikul momendil spurtida. Olen mõelnud, et järgmisel aastal võiks kaasa teha maratonis.

Oled kolme lapsed ema. Kuidas võiks lapsi rohkem liikuma inspireerida?

Iga laps võiks tegeleda spordialaga, mis talle meeldib. Tippsporti jõudmist ei peaks seadma eesmärgiks. Keegi ei tea ju, kellel on lisaks looduslikele kehalistele eeldustele ka vajalik iseloom, et suures spordis läbi murda. Meiegi ei teadnud laptuud mängides, kellest saab jooksja, iluuisutaja, kettaheitja või kirjanik.

Lapsed ei saa kahjuks hoovimängudel kokku. Sageli veedetakse vaba aega ekraani taga. Sellisel elustiilil on aga laastav mõju kehale, vaimule ja hingele. Aktiivne elustiil võiks tulla kodust kaasa. Lapsed võiks vanematega matkata ja sportida. Liikumine tugevdab tervist ja annab ilusa rühi. Sportlikud lapsed on enesekindlamad ja paremad suhtlejad ning saavad ka elus paremini hakkama.

Veidi aega tagasi tekkis ujula riietusruumis selline olukord. Lapsed, kes riietusid pärast oma tundi, olid jutukad. Üks neist küsis: „Kas sul on lapsi?” Vastasin: „Jah! Mul on ka lapselaps.”

Väike tüdruk vaatas mind küsivate silmadega. Lisasin: „See tähendab, et olen ka vanaema.” Lapse silmades oli veelgi suurem küsimus. Pärast mõttepausi tegi ta taipliku järelduse: „Siis sa liigud päris hästi!” Nii me siis üksteist vastastikku kiidame ja imetleme. Mina lapsi, kes ujuma õpivad, ja nemad mind, et veel liigutada jaksan.

Mul on kolm last:  24-aastane Kaur, 23-aastane Kairi  (kes ise on aasta ja seitsme kuu vanuse lapse ema) ja üheksa-aastane Britt. Kaur oli hea rulluisutaja, kes võitis Tartu rulluisumaratoni ja osales maailma karika etappidel. Britt tegeleb ujumisega. Kairil pole sportlase iseloomu, kuid temagi harjutab järjepidevalt, et tervise eest hoolitseda.

Mida annab jooksjatele veetreening?

Sageli arvatakse, et vesiaeroobika sihtgrupp on korpulentsed ja vanemad daamid. Tegelikult sobib see ala suurepäraselt ka tippsportlastele ettevalmistaval perioodil. Vastupidavusalade sportlastele soovitan vesiaeroobika stiilide hulgast kindlasti proovida suure intensiivsusega intervalltreeningut, mis arendab tõhusalt südameveresoonkonda, suurendab lihasvastupidavust, parandab koordinatsiooni ja lihasmälu ning isegi kiirust.

Vesi on parim keskkond, kus kehalisi võimeid saab turvaliselt arendada. Proovige joosta rinnuni vees kõrge põlvetõstega, ja ka kiiresti, nii et vesi vahutab. See on sama, kui rühkida liivatõusust üles. Aga vees on vigastada saamise oht väiksem.Margit6

Sul on õigus korraldada vesiaeroobika treenerite koolitusi ja anda maailma suurima vesiaeroobika organisatsiooni (Aquatic Exercise Association) tunnistusi treeneritele. Kuidas see tegevus käib?

Jah, olen seda neliteist aastat teinud. Olen treenereid koolitanud Soomes, Venemaal ja Ukrainas. Samuti olen juhendanud suurtel konverentsidel USAs, Itaalias, Saksamaal ja mujal. Inimesed saavad koolitustel põhjalikud teadmised, mida töös vajavad, kuid eks enesetäiendamine on ikka igaühe enda kätes. Teadmine praktikata on kasutu.

Ise õppisin vesiaeroobika treeneriks USA-s. Siis uurisin, kas on võimalik õppida master treeneriks ehk koolitajaks, ja saatuse tahtel võeti just sel aastal treenereid juurde. Koolitajaks õppijad valitakse suure hulga huviliste seast ja see eeldab, et oled sel alal juba töötanud. Osutusin valituks.

Mida kauem olen elanud, seda enam näib, et juhuseid ei ole. Igaühel on oma tee, saatus ja missioon. Kui sattusin esimest korda USA-sse rahvusvahelisele vesiaeroobika koolitusele, tundsin, et sain väga palju teadmisi. Ma ei saanud neid ainult endale jätta ja nüüd õpetan teisigi.

Sul on suur treeningkoormus ja pingeline elu, ometi oled aastaid püsinud tervena. Mis on su hea tervise saladus?

Tõsi, ma pole aastaid haige olnud. Siiski ühe erandiga: eelmisel aastal kord haigestudes üllatusin, sest polnud sellega harjunud. Mul oleks miljon põhjust, miks olla mustas augus, aga küllap on mu üks saladus armastus oma töö vastu. Treeningute juhendamine hoiab mind ree peal, innustab ja inspireerib väga – saan teha, mida armastan. Töö peab pakkuma rahulolu, sest veedad seal pool elust. See kehtib ka mu teiste tegemiste kohta. Valin vaid kohustusi, mis mu hinges vastu kajavad ja pinget pakuvad. Sageli on inimestele palju „kive ette visatud” ja kui end pärast kukkumist mitte ise püsti ajada, oleksimegi kogu aeg poris.

Mu tervise võti ei saa olla toitumine, sest ma ei söö üldse hästi. Arenguruumi on väga palju, näiteks söön õhtul hilja kas või lõpmatuseni magusat. Aga enda kiituseks võin öelda, et liigun juba aastaid korrapäraselt ja ega siis ajahammas nii tugevasti ka peale hakka. Ellusuhtumine on väga oluline, uskumused elu, tervise ja maailma toimimise kohta. Kindlasti ka usk, et kõik läheb lõpuks hästi.

Mida pead elus ja treeningul oluliseks?

Hea tervis on kõige alus. Mu koduseinal on loosung: „Tervis seisneb vaimses tugevuses ja armastuses iseenda vastu.” Tavaline treening võib vahel olla ka mitteteadlik. Ajuti tekib trennisõltuvus, mida toetab reklaam: tulge meie spordiklubisse ja põletage rasva, viige end suveks vormi! Paljud eeldavad, et neid ootab seal ees mustmiljon treeninguviisi, et end rihmaks tõmmates ideaalvorm saavutada. Kuid supervormi jõudmiseks piisab tossupaarist, terviserajast ja tahtmisest. Oluline on teadlikult treenida. Klubid pakuvad suurepäraseid võimalusi, kuid ei tasu minna kohale ajupesu peale.

Harjutamisel on edu võti järjepidevus. Ei ole nii, et käid ühe kuu trennis ja oled eluks ajaks supervormis. Treening peab meeldima, muidu harjumust ei teki.  Pole vaja osaleda imenimetusega trennis, vaid tuleb end tõhusalt, järjepidevalt ja teadlikult liigutada. Suurem eesmärk on hea tervis. Tähtis on tervist hoida, sest kõik muud elu aspektid pole midagi väärt, kui neid täiel rinnal nautida ei saa.

Palun räägi ka oma fotoretkedest …

Minu kirg on reisimine, matkamine. Mägedest otsin jäädvustamiseks looduse maagiat ja ilu, väikestelt linnareisidelt aga detaile. Aknad, lillepotid, uksed. Need on idüllilised fotoretked ja uus keskkond laeb suurepäraselt akusid.

Otsin igalt reisilt seiklusi, mulle meeldivad elamusreisid. Kui tulla mugavustsoonist välja, siis juhtuvad alati imed. Kõik see äratab ja tuletab meelde elu põhiväärtused ning annab juurde elujulgust. Mulle meeldib üksinda reisida. Nii näen rohkem, sattun õpetlikesse olukordadesse ja kohtan rännukaaslasi. Iga inimene võib olla õpetaja ja sõnumitooja! Tahan aina rohkem minna eksootilisematesse kohtadesse, kusjuures tunnen, et mida rohkem mulle meeldib reisida, seda kallimaks ja tähtsamaks muutuvad kodu ja Eesti.

Missugused kultuuriüritused sind puudutavad?

Ballett on mind sügavalt puudutanud, mul on selle kauni kunstialaga väga isiklik hingeline side. Klassikalise balleti harjutusvara – plie’d, chasse’d, developpe’id, piruetid – paneb mu südame põksuma. Olen arendanud balletistiile ka vees harjutamiseks ja mu veepilatese tund on balletisugemetega.

Ka ooperis tunnen suurt äratundmisrõõmu. Äsja vaatasin „Traviatat” Coca-Cola Plazas, kus tuli otselülitus New Yorgi Metropolitanist. Enne seda käisin vaatamas „Näkineidu”. Väga ilus, imeliste aariatega. Kultuurielamused toidavad mu hinge. Eks see hingekosutusspekter on lai: kunstinäitustest kuni avangardsete tantsuetendusteni. Viimasel ajal on kinodes olnud võrratud filmid, üks mu lemmik oli „Kuuvalgus”.

Millist elutarkust oleksid nõus lugejatele andma?

Elada tuleb iseend mitte unustades, sest elu on niivõrd lühike. Mu 51 aastat on läinud liiga kiiresti.  Tuleb teha seda, mis meeldib ja südame põksuma paneb, täie kire ja pühendumisega.

Olin kunagi valiku ees, kas minna õppima kunsti või kehakultuuri. Tean, et pintsel ja maalimine ootavad mind. Ma ei viitsi peavooluga kaasa minna. Elus on palju ebaselgust, olulisem on keskenduda sellele, mida pean tähtsaks, ei ole vaja hajuda halli massi. Väliselt võib näida, et ka minus on palju spontaansust, aga tegelikult on nii, et mu sees on selgus, rahu, tasakaal ja mu teejuht on teadlik mina. Eks tuleb oma keset hoida, segaseid olukordi juhtub niikuinii igaühel. Suudan kiirelt otsustada ja põlema süttida, mulle pole omane pikk põhjamaine kaalumine, mille tulemusena sageli jäävadki sammud elus tegemata.

Arvamus
Urmas Randma, Margit Lipstuhli jooksutreener 30 aastat tagasi:
„Kolmkümmend aastat tagasi töötasin verivärske instituudi lõpetajana Tallinna pedagoogilise instituudi spordiklubi jooksjate treenerina. Mulle usaldati kondiprooviks perspektiivituks peetud tudengid. Olin õnnega koos. Midagi meilt ei oodatud ja just see andis „andetutele” enda tõestamiseks tiivad … Töötasime innustunult ja üllatasime kõige suuremaidki pessimiste.

Rühma edukaim naine oli just Margit Lipstuhl, kes vaid pärast aastapikkust tubli harjutamist jooksis 800 m 2.23-ga, 1500 m 4.49-ga ja 3000 m veidi all 11.00. Lühikese harjutamise kohta head tulemused. Margit oli töökas ja siiras. Usun, et temast oleks saanud väga hea maratonijooksja. Tunnen tema edusammude üle nn päris elus head meelt. Kahjuks jäi meie koostöö lühikeseks, sest lõpetasin aktiivse treeneritöö.”

tekst: Regina Herodes
fotod: erakogu