Priit Aus: kui mind miski huvitab, siis ainult maratonijooks

Priit Aus. Foto: Mallor Malmre
Priit Aus. Foto: Mallor Malmre

3000 m takistusjooksus Rio olümpiamängudele pääsemise nimel treeninud, kuid mullu ettevalmistusperioodil vigastuse küüsi langenud Priit Aus võttis mõtlemisaja ja langetab lähiajal otsuse, kas tuleb sporti tagasi või mitte. Üks on selge – staadionil mees enam võistlema ei hakka.

2014. aasta augustis viis Priit Aus oma isikliku rekordi 3000 m takistusjooksus 8.50,55ni. 2016. aasta Rio olümpiamängudele pääsemiseks tulnuks sellest tulemusest kärpida veel 20 sekundit, mida Aus ei pidanud kahe aastaga sugugi mitte võimatuks. Paraku läks elu teisiti ja Ausi tabanud vigastus ei lasknud plaane ellu viia.

„Võtsin vaheaasta. Emotsioonide pealt ei tahtnud otsust veel teha. Ma pole kindel, mis sügisel saama hakkab,“ ütles Aus ajakirja Jooksja Jooksuportaalile, kes töötab praegu audiitorina. Eelmise aasta suvest pärast Eesti meistrivõistlusi ta enam tõsisemalt ei harjuta. „Töö käis olümpia nimel, kuid sinna ei saanud. Olin talvel Portugalis, kevadel tuli puusas ülekoormusvigastus ja terve hooaeg läks aia taha. Pettumus oli suur,“ tunnistas Aus.

Mõned aastad enne seda vaevas teda sama asi sügisel, sellest paranemiseks kulus kaks kuud. Priit Aus jookseb nüüd nii nagu juhtub, kas hommikuti või õhtuti 8 km pikkusel sörgil ega treeni plaani järgi. „Ma arvan, et see on kehale päris hea. Ei mäletagi, millal ma spordist nii lõdvalt võtsin,“ sõnas Aus. Lähikuudel otsustab ta koos treener Urmas Randmaga, mis edasi ja kuidas.

On plaan edaspidi sporti tagasi tulla? „Ma pole päris kindel. Üks on selge, et staadionil ma kunagi jooksma ei hakka. Kui mind miski huvitab, siis maratonijooks,“ lausus Aus. Tema ambitsioonid staadionijooksus olid suured ja ta tahtis saada Eestist välja tiitlivõistlustele, mille nimel treenis kolm aastat.

„Tuleb peeglisse vaadata, mis puudu jäi. Kas tegime midagi valesti, milles ma kahtlen või teine asi, et keha ei pea koormustele vastu. Pealegi oleks kiiruslik pool olema pidanud olema tugevam,“ leidis Aus. 1500 m ei ole ta alla 3.50 suutnud joosta. „Kui takistusjooksus ilma teha ja vaadata teisi konkurente Euroopas ja maailmas, siis tuleb rääkida tulemusest alla 3.40. Maratonis ei ole kiirus nii oluline. Pean enda tugevuseks vastupidavust, mis annab mulle eelise maratonis,“ leidis Aus.

Samas nõuab maratonijooks veelgi suuremaid mahtusid ja koormusi kui staadionijooksudel ning ei ole teada, kuidas Priit Ausi jalad sellele vastu peavad. „Ei taha suure hurraaga hakata treenima ega sõita ühest vigastusest teise. Kui isegi Eesti tasemel rahvajooksudel konkurentsis püsida, siis muude asjade kõrvalt jääks asi poolikuks ja kas see üldse rahuldaks mind?“ küsis Aus endalt.

Aus kardab, et head jooksja aastad tema jaoks saavad enne läbi, kui keha on valmis õigeid koormusi taluma. „Kui mina maadlen 5500 kilometraažiga aastas, siis Mo Farah jookseb 8000 km aastas. See paneb tõsiselt mõtlema, kas edasi asjaga tegeleda,“ arutles Aus. Ta lubas oma kindla seisukoha edasise suhtes anda lähemal ajal, siis saab selgeks, kas Aus läheb 2018. aasta hooajale vastu või mitte.