Pronksine ühistöö ehk miks sõudjad peavad paadiga kokku sulama

Ühine hingamisrütm, kooskõlastatud aerutõmbed ja targad otsused Rio olümpiamängude finaalsõidus tagasid Eesti paarisaerulisele neljapaadile pronksmedali. Tõnu Endrekson, Allar Raja, Andrei Jämsä ja Kaspar Taimsoo räägivad, mis on neid sportlasena tugevaks teinud ja milles peitub arenguvaru.

Tõnu ja Andrei, teie esimene olümpia oli 2004. aastal Ateenas. Allar, sa liitusid neljapaadiga aastal 2006 ja kaks aastat hiljem debüteerisid Pekingi olümpial, kus ka sina, Kaspar, said tuleristsed. Mille võrra olete sportlase isiksusena muutunud võrreldes oma esimese olümpiaga?

Endrekson: „Isiksusena pole ma muutunud. Stardieelne käitumine ja sisetunne on jäänud sarnaseks. Elupõhimõtted on samad kui 2004. aastal. Küsimus on, kuidas kõike mõtetest läbi lasen. Esimesel olümpial hekseldasin sõitu enne starti põhjalikult peas läbi. Psühholoogilisest suhtumisest hakkab palju pihta, olen rahulikum.

Raja: „2006. aastal olin noor uljaspea, kes lõhkus treenida. Pidasin end targaks, kes teab kõike, mulle oli keeruline nõu anda. Olen muutunud tasakaalukamaks, oskan energiat paremini jagada ning kriitilisemalt hinnata nüansse nii sõidutehnikas kui ka ettevalmistuses. Olen saanud poisikesest poolmeheks ja võib-olla järgmise kümne aasta jooksul saan meheks.”

Jämsä: „Vaimne ettevalmistus on muutunud. Mõtted, millega lähen treenima ja võistlema, on selginenud. Olen rahulikum. Ateenas tuli närv sisse juba 24 tundi enne sõitu, ei suutnud mõtteid mujale viia ja sõidu ajaks olin vaimselt väsinud. Nüüd tekib õige seisund õigel ajal.

Tol ajal tundus kaotus vastuvõtmatuna. Mõtlesin isegi: kui ma ei võida olümpiamedalit, on see nagu maailma lõpp. Tahtsin väga olümpiamedalit. Lõpuks sain aru, et kui seda ei saa, siis on kahju, aga see pole maailma lõpp.”

Taimsoo: „2008. aastal olin noor mees, kel meri põlvini, tahtsime finaalis sõita. Tulime tagasi üheksanda kohaga, aga ikkagi tahtsime paremini. Arusaam, et olümpia ei erine tiitlivõistlustest, kus kõik tipud on kohal, on päris palju muutunud. Suhtun võistlusesse rahulikumalt ja tasakaalukamalt. Suudan rohkem keskenduda oma tööle, et proovida esineda edukamalt.”

Missuguseid esimeste treenerite juhiseid meeles peate ja järgite?

Endrekson: „Sõudeklubi Pärnu on olnud mu teine kodu. Mihkel Leppiku juures kujunesid mu elupõhimõtted. Ta oli teise isa eest. Karm, aga õiglane. Ta ütles nii: paat ise edasi ei liigu, seda viib edasi jõud. Kõik saab alguse füüsisest. Tuleb roppu moodi vaeva näha, niisama ei tule midagi. Kui juba treenida, siis maksimaalselt. Niisama pole mõtet trenni minna. Loomulikult esineb päevi, kui oled väsinud ja loid. Enesetunne võib ka petta. Treenides avastad ühtäkki: oh sa poiss, nii hea on olla! See on põnev ja vaheldusrikas elu.”

Raja: „Esimene treener Reet Palm, kes oli ise tippsõudja, tavatses öelda: „Kui läheb raskeks, siis võidab see, kes kannatab rohkem, sest kõigil on meeletult raske. Siis pane aga juurde.””

Jämsä: „Mihkel Leppik võis rusikaga lauale lüüa. Tatjana Jaanson on leebem. Nad nõuavad enam-vähem samasugust suhtumist: sa pead õigel ajal kohal olema ja kohusetundlikult treenima. Ei tekkinud petlikku arusaama, et võid midagi kergesti saavutada. Tatjana nõudis treeningupäeviku hoolsat täitmist. See polnud kerge, aga jäi külge. Muidu sa ei saa treeninguid analüüsida.”

Taimsoo: „Viljandi sõudeklubis ringleb aastakümneid treener Rutt Vaari ütlus: „Paat ei sõida, vaid tüdrukud sõidavad.” Taustast: käisime Tampere regatil võistlemas ja nägime teistel väga häid paate, mida toona oli Eestis üksikuid. Kui ikkagi meie sõudjad võitsid, siis sai selgeks, et tähtis pole paat, vaid sportlane paadis. Tema treenitus ja osavus aere tõmmates. See õpetas suhtuma oma töösse kriitiliselt. Kas sellest on kasu? Kas see aitab arengule kaasa?

Kui ühepaadiga treenisin – see tipnes juunioride MM-i pronksiga –, siis jäi kõlama treeneri soovitus: aer kiiremini vette ehk kiire tõmbe algus. Vahel see võistluse ajal ununeb. Oled juba loium ja energiat napib. Kiire tõmbe algus päästab minu meelest selles olukorras ülipalju. Jõud võib juba olla otsakorral, aga tähtis on panna aer kiirelt vette. Hiljem olen ise aru saanud, et see on kõige olulisem.”

Mis toetust olete spordimehena saanud lähedastelt inimestelt?

Endrekson: „Läksin 1998. aastal Tartu ülikooli kehakultuuri õppima ning samal ajal treenisin. Tulemusi kohe ei tulnud, aga pere toetas ja nii kannatas ülikooli kõrvalt sporti teha. Abikaasa Gretega saime kokku 2004. aastal. Kui elasime kahekesi, oli lihtne. Raskem on siis, kui sünnivad lapsed. Meil on kaks poega, vanem poiss alustab sügisel Toris kooliteed. Naine on käinud kogu aeg tööl ja on tulnud hoolega mõelda, kuidas pereelu korraldada, kui olen treeninglaagrites. Abiks on minu vanemad ja ämm ning lähedal elav naise ristiisa. Lapsed peavad olema hoitud. Pere on esmajärguline, siis tuleb sport. Kevadel oli väga keeruline, et kindlustada lapseootel abikaasale täielik tugi ja heaolu.”

Raja: „Ema on hea vestluspartner. Kui midagi hinge närib, võin talle kõike rääkida, ta ei anna hinnanguid, vaid kuulab. Vanem vend Aigar on hea kaaslane rattatreeningutel. Abikaasa Kerstin pakub suurt tuge. Ta üritab mittesportlasena mõista, mida sport endast kujutab, ja kui ta midagi ei mõista, siis lepib sellega.”

Jämsä: „Kui päevakorda tekkis, kas minna edasi õppima, otsustasin jätkata sõudmisega ja vanemad toetasid. Poiss pole looder, tegeleb kindla asjaga. Mitte ainult ema ja isa vaimne, vaid ka rahaline toetus on olnud suur. Esimesed pulsikellad olid hullult kallid. Kui mul olid rasked aastad ja stipendium vähenes, siis aitasid nad samuti väga palju. Toetasid isegi ühepaadi ostmist treeninguteks.

Abikaasa Olga pole ise spordiga tegelenud, kuid mõistis kiiresti, mida see nõuab. Ta on hakanud samuti sporti armastama, käib jooksmas. Koju on alati hea minna. Seal ootab armastav inimene.”

Taimsoo: „Mulle kodus spordist ülearu palju ei meeldi arutada. Aga kui vahel harva arutada, siis saan südame puhtaks rääkida. Saan kõike jagada ema ja tüdruksõbraga, kes küll nüansse ei tea, aga ütlevad kõrvalseisja seisukoha. Sageli märkad pindu teise silmas, aga palki enda silmas mitte.”

Mille peale võid olla oma kehas alati kindel, et see veab sind välja?

Endrekson: „Mul pole üüratu kopsumaht, et teen paar hingetõmmet ja kohe saan rohkesti hapnikku juurde. Kogu keha peab olema ühtlaselt arendatud, iga lüli stabiilselt tugev. Kui selg ei suuda tõmmet hoida, on tugevatest jalgadest vähe abi, siis tõukaksid nagu tühjalt.”

Raja: „Võin olla kindel reie nelipealihasele. Jalad peavad vastu ning kui vaja, suudan end süsiks sõita.”

Jämsä: „Terve keha töötab sõudmisel kaasa. Kui tunnen, et jalad on nõrgaks jäänud või selg vajub ära, tuleb teha harjutusi. Kui hakkab võhma väheks jääma, peab treeninguid korrigeerima.”

Taimsoo: „Kaine mõistus on minu trump. No matter what – üritan alati jääda rahulikuks. Samamoodi oli kevadel Euroopa meistrivõistlustel Brandenburgis, kus kaks päeva enne starti läks kaks paari aere katki. Muidugi väga halb, aga kirumine ei aidanud. Kaitseväes tuli õppida uute olukordadega kohanema. Iga plaan on kuni esimese kohtumiseni vastasega ideaalne. Teed kõike oma parima äranägemise järgi, kuni midagi muutub. Siis kas lähed endast välja või keskendud rahulikult, et teha muutunud olukorras asju võimalikult hästi ja tõhusalt.”

Jänes šampanjat ei joo

Kui meie sõudekvartett Rio olümpia finaalis poolele maale 1000 meetrile lähenes, arenes paadis vestlus. „Väga hea, Tõnu, pane juurde!” hüüdis Taimsoo. Endrekson vastas: „Mehed, läheme ära!”

„Mõtlesin: „Ah sa, raisk, nii vara läheme ära?” rääkis Raja. „See oli taktikaliselt väga õige moment. Saavutasime hea positsiooni, mida viimasel viiesajal meetril tuli hoida. Tõnu on väga julge sõudja. Tal on tugev füüsis, ta teab, mida tahab ning oli varemgi olnud olümpiamedalisõidus.”

Endrekson selgitas: „Küljetuul hakkas kaduma ja küljelainetus vähenema, lõpus puhus aga vastutuul. Teadsin, et meil pole nii palju toorest jõudu ja võimsust, et teistega koos lõpus paugutada. Meil tuleb varem ära minna ja peame edumaa saavutama. Sõudsime järgmisel lõigul päris edukalt. Jänes šampanjat ei joo.”

Treener Killing sidus neliku tervikuks

„Mattil on hea silm, ta teab sõudmisest väga palju,” lausus Allar Raja. „Praegu pole talle Eestis väärilist asendajat. Kuidas ikkagi nelja individualisti ja enda arust kõva meest panna ühe eesmärgi nimel liikuma? Igaühel on seisukoht. Matti on viimasel aastal näidanud tugevat selgroogu ja võtnud vastu õigeid otsuseid. Ka minu suhtes, kuigi olen kogu aeg olnud tema klubi õpilane. Kui selg jäi haigeks, siis oli üks võimalus, et ma ei sõida selles paadis olümpial. Sain aru, et mingil hetkel tuleb teha valik. Samas võisin rahulikult selga ravida ja üksinda väga hästi treenida.”

Autor: Andrus Nilk (artikkel ilmus ajakirjas JOOKSJA nr 44 Septermber 2016)