Punapäine naine paneb Lõuna-Eesti liikuma

Merike5

Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, detsember 2017.

Merike Õun on kaunis, tark ja silmapaistev naine, kes tegutseb mitmel rindel. Ta on Võrumaa Spordiliidu tegevjuht, kes tahab kaasata sportima ja liikuma võimalikult palju inimesi, olenemata vanusest, kehakaalust ja hetkevormist!

Samas pole Merike lihtsalt juht, vaid ta teeb ka ise spordiüritustel kaasa – suusatab, jookseb, uisutab ja osaleb Xdreamidel. Suusatajana jõudis ta Eesti juunioride koondise kandidaadini tasemele, aga siis jäi saavutussport katki.

Merike, sind toodi esile ka „Tunnusta pühendujat” rakenduse kaudu. Kiitja oli toonane suusaliidu büroojuht Ülle Viinapuu, kelle sõnul oled sa Võrumaa tõeline spordihing, kes teeb kõik selleks, et üha rohkem inimesi liiguks ja spordiks. Mida see tunnustus sulle andis?

Võro keeles on selline ütlus: „kitä ulli, ull juusk surnus!” Kui otsetõlkes vastata, siis sain kohale- toomisega tordi ja intervjuu Swedbanki uudiskirjas. Tordi sõid ära sõbrad. Muidugi on selline märkamine meeldiv, kuigi ma ei tee midagi selleks, et mind märgataks, vaid ikka selleks, et Võrumaa inimesed sporti ja sportlikkust hindamatuks peaksid või vähemalt enda tervise heaks liigutaksid.

Mis sind ennast liikuma inspireerib?

Eks ikka liikumine ise, mõnus tunne ja looduse ilu. Kui saan mahti minna sportima, siis ikka õue. Inimese elu on niigi tubane. Sel ajal õues olles ei söö ega näksi ma mitu tundi, samuti saan siis olla koos sõpradega, kellega muidu ei kohtukski. Koos kõndides, uisutades, suusatades või metsas kaardiga seigeldes saab üksteise tegemistest väga hea ülevaate, rõõmude ja murede üle arutada. Eriti lahedad elamused on muidugi olnud kümnel aastal Inglitega, täpsemalt saab seiklustest lugeda Vahuri Inglite blogist http://vahuriinglid.blogspot.com.ee/  Aga teistele tegemine inspireerib ikka väga, nii vean korraldajana eri spordialade sarju ülima heameelega.

Kuidas tärkas su enda liikumisarmastus?

Olen elanud maal ja linna veeres, seega kulges mu lapsepõlv ikka õues, suviti järve ääres, rattal või jalgsi ringi liikudes. Vanaemade juures oli palju põllutöid. Heinategu, rohimisi, omajagu rassimist. Kooli algus oli toonagi aeg, mil lapsed pandi huviringi. Minu ema pani mu balletiringi. Omamoodi seal mulle meeldis, aga lõpuks tüütas siiski ära ja hakkasin viilima. Tantsuõpetaja kaebas emale ära, siis läksin tagasi. Kui nüüd mõelda, siis praegu meeldiks see isegi rohkem – tantsimine  on mulle väga südamelähedane.

Kuna õues sportimine ja olemine on alati rohkem meeldinud kui sisetreeningud, sattusin Kubija suusabaasi. Käisime seal sõbrannadega köiel kiikumas ja turnimas. Nii jäin silma suusatreeneritele Maret ja Laur Lukinile, kes kutsusid mu trenni. Kuigi oli hetki, mil muud tegevused tundusid huvitavamad ja treenerid pidid trenni meelde tuletama, siis tegelikult ongi suusatamine jäänud mu lemmikspordialaks talvel ja rulluisutamine saanud vastukaaluks lemmikspordialaks suvel.

Mingil ajal teismeeas ei laabunud omavaheline läbisaamine treeneritega ja minu uueks juhendajaks sai Ülle Raudsepp. Siinkohal julgengi soovitada: juhul kui tundub, et spordiala ikka meeldib, siis ebakõlade pärast treeneriga ei peaks ala harrastamisest loobuma, pigem tuleks püüda leida uus võimalus uue treeneriga. Need lahkhelid võivad mõnel järgmisel eluetapil tunduda täiesti tühised.

Praegu oleme Laur Lukiniga väga head sõbrad. Kutsusime Kütioru jooksugi ellu. Meie hulgast lahkunud Üllele aga olen tänulik, et ta võttis mu enda suusatrenni ja ma ei pidanud oma lemmikharrastusest loobuma. Küll ei saanud minust tippsportlast, naeran ise, et kuna mul on varahommikuti keeruline ärgata ja veel keerulisem voodist kohe hommikujooksule minna, siis see ilmselt mu tippsportlase karjääri lõpetaski.
Aga ju oligi minu kutsumus tegutseda spordikorraldajana, mitte sportlasena. Õige vaim õiges kehas!

Talv on ees, miks võiksid inimesed rohkem suusatada?

Ainuüksi valge lumi ja lumised terviserajad pakuvad emotsioone! Ja see liuglemine, mmm … Saab nautida libisemist, suusad viivad ju ise edasi,  nii ka tasasel maal. Hea küll, mäest üles libiseb oluliselt vähem, aga ega joostes ja kõndides ka ikka teisiti mäest üles saa, kui peab veidi pingutama. Kui libisemise selgeks saad, siis hakkab suusatamine ka meeldima, olen seda mitme sõbranna ja ka tavalise liikumisharrastaja puhul näinud.

Mul on sõbranna, kes pärast keskkooli lõpetamist ei pannud kümme aastat suuski alla. Ükskord läksime koos Haanjasse, aitasin ta liikuma, õpetasin mõned nipid, mida ise mäest alla- ja ülesminekul kasutan ning nüüd on sõbranna igal talvel suuskadel. Ega ma ei saagi kellestki mööda tuhiseda, kui näen, et inimene on suuskadel hädas, ikka püüan tal sammu seada. Tunnen tänu, kui inimene rõõmustab, et saigi suusad libisema ja tunneb oma saavutuse  üle uhkust.

Minu ja suusatamise lugu on lõputu lugu, mis jätkub nii kaua, kuni saan aega minna ja lund leidub.

Mida pakub töö Võrumaa spordiliidu tegevjuhina?

Üldjuhul ikka positiivseid emotsioone. Nuputada, mida põnevat saaks veel ja veel pakkuda, et inimestes areneks  spordimeelsus. Siis saab loota, et noored hakkavad julgemalt trennis käima ja võistlusi hindama. On ju need tegevused kõik ettevalmistuseks täiskasvanuelus hakkama saamiseks.

Püüame luua väärtusi, mis aitaksid eri spordialadel tegevusi kaasaegselt arendada ja silma paista. Leida toetajaid ja koostööpartnereid, selgitada sportlikkuse vajalikkust spordiüritusi arendades. Tunnustada sportlasi, treenereid ja vabatahtlikke abilisi.

Oluline on pakkuda tegevusi iseseisvaks liikumisharrastuseks. Suhelda igas vanuses inimestega mudilastest kõrge eani, innustada neid liikuma. Õhutada võimekamaid spordis kõrgeimaid sihte saavutama.

Milline on sinu suurim kordaminek liikumisteel?

Suurimaks kordaminekuks peangi, et Võrumaa spordisündmused paistavad silma. Meie inimesed on hakanud neid hindama ja seal osalema, on leidnud spordiüritustel uusi sõpru ja tuttavaid, osaletakse kogu perega, innustatakse üksteist. Perede ja sõpradega käiakse ka Võru maakonnast kaugemal sportimas, säästes niiviisi sõidukulusid. Üldjuhul valitakse kodune spordisündmus, kui peaks olema vajadus valida.

Meie IT- ja meedia-alased lahendused on silma paistnud Võrust kaugemalgi ning aitavad kõikidel saada infot ja tulemusi online’is. Meie pildi- ja videogaleriidest on innustunud täiesti tavalised inimesed, kellest on saanud tulihingelised sportijad. Meie tipud osalevad üldjuhul võimalikult palju maakonna spordiüritustel, et valmistuda oma kõrgete eesmärkide saavutamiseks.

Meie mudilaste liikumissarjad annavad pisemale põlvkonnale väga hea võimaluse tutvuda eri spordialadega, tunnetada ennast väikese pingutuse sees. See omakorda on suurendanud julgust kasvada, astuda järgmisele tasemele ja tunda rõõmu suuremast konkurentsist, mis ei kohuta neid enam. Meie koolinoored võtavad vaatamata koolipingele ikka ja jälle omavahel mõõtu. Meil on hulk vabatahtlikke noori, kes aitavad üritusi korraldada ja saavad hea enesetunde, et on saanud olla kasulikud väga väärtuslikus eluvaldkonnas.

Ka meie ettevõtted ja nende juhid on hakanud märkama Võrumaa sporti, tunnustama töötajate spordimeelsust ja toetama spordielu arengut.

Su missioon on jõuda kõikide inimesteni. Miks?

Sest inimesed ongi kõige tähtsamad! Meid on vähe ja iga inimene loeb! Kõik algab eelkõige kodust ja perest, sealsest suhtumisest sporti ja tervisesse. Arvan, et sport aitab ka sallivusele kaasa, vähendab kiusamist, samuti aitab võidelda veel selle uue aja häda  „õpitud abituse” vastu.

Just äsja märkasin seninägematut suhtumist ühe kooli tiimi viienda klassi poisilt, kelle õpetaja oli määranud kapteniks. Ta saatis iga oma tiimikaaslase sooja ja ergutava sõna ning õlapatsutusega teele ning võttis kaaslase sama soojalt ka vastu. Lõpuks tegi loomulikult ka oma soorituse, aga sellist suhtumist polnud ma varem maakonna koolidevõistlustel näinud. Kui rääkisin sellest tähelepanekust õpetajale, tuli väike tüdruk mu juurde, võttis käe alt kinni ja teatas väikse uhkusega: „See on minu vend!”

Nõnda arvan, et kõik hea on võimalik, kui sellised lapsi näen, sest nemad ju peavad meie elu ühel hetkel enda kanda võtma.  Samuti olen märganud, et lapsed suudavad oma vanemates nii-öelda kasvatada sportlikkust ja lõpuks aitavadki kõik koos üksteise positiivsetele sportlikele emotsioonidele kaasa.

Kui palju soovitad nädalas liigutada ja mida teha?

Nii palju kui vähegi võimalik, aga vähemalt üks tund üle päeva. Tõsi, ma ise ei suudagi seda soovitust täita, sest spordikorraldajana jääb enda liikumisele aina vähem aega. Õnneks on iga spordisündmus spordipäev ka mulle ja ka korraldaja sammud saavad kuhjaga täis.

Muidugi soovitan alati õue minna, aga valida tuleb ikka oma lemmiktegevus, mis pakub nii kehale kui ka vaimule parimat. Õue soovitan minna ka mõttesportlastel ja e-sportlastel, usun, et siis tulevad ka need alad paremini välja. Aga üks tähelepanek veel – on tekkinud 35+ aastates inimeste ületreenimine ja -võistlemine. Soovitan mõõdukust! Tulemussportlaseks peaks saama ajapikku, mitte aastaga.

Aga neile, kes väidavad, et ei ole aega liigutada, soovitan: kui toote lapsed trenni, siis kasutage seda aega enda jaoks, mitte ärge istuge niisama. See tuleb teile kasuks, annab vabama õhkkonna nii lastele kui ka treeneritele ning tulemused on kõikidele kasulikud.

Mis on su liikumisealane unistus, mis pole veel täitunud?
Et kõik võrumaalased ja miks mitte ka Eesti elanikkond väärtustaks oma tervist liikudes, et igaüks leiaks endale kõige meeldivama ja sobilikuma viisi ning see muutuks elu osaks. Ja et sõna „ei viitsi“ poleks igapäevane vastus, kui küsida, miks sa ei liigu. Tundub täiesti „blond” ju, eks!? Aga mina olen järjekindel „rõõžik” ning lootus surebki viimasena.

Mis on su varjatud anded?

Praegusel ajal on jah minu elustiil pöördunud sedavõrd, et õmblemiseks, kudumiseks, heegeldamiseks ja suureks kokkamiseks enam aega ei jää, aga mingil ajahetkel käisime pojaga ikka enda õmmeldud riietes, kodus olid pitskardinad, laudlinad ja riiulipitsid enda tehtud. Nüüd vaatan neid vahel kapiukse vahelt. Oma kodu aga olen oma  väikeste valgete käekestega ümber ehitanud, plaatinud, lamineerinud ja tapeetinud.

Sul on poeg, mida oled temalt õppinud, mida soovitad praegustele lapsevanematele?

Mul on väga tore, sõbralik, tolerantne, laia silmaringiga, viisakas ja abivalmis poeg, kes töötab IT-valdkonnas, aga pole üldse tüüpiline „patsiga poiss”. Lisaks põhitööle on ta arvestatav ajavõtja Eesti ja rahvusvahelistel spordivõistlustel, no ja muidugi väga varasest east ka paljudel Võrumaa üritustel.

Õppinud olen temaga koos veedetud elus seda, et liiga palju ei saa noorele inimesele hoolitsust peale suruda ja tundub, et seda üritavad praegusel ajal väga paljud lapsevanemad. Kui muidu ei saa, siis minge ise trenni! Väga tore on, et vanemad toetavad lapsi nende püüdlustes, aga oma saavutusjanu ja täitumata unistusi ei tohiks ikka peale suruda, samas lausa peaks olema eeskuju oma käitumisega.

Meil on see õnnestunud – poiss valis kaua oma kutsumust, aga leidis selle ise. Nii ka liikumisharrastuses. Kui mingil ajal väitis ta, et spordiks piisab ka ajavõtust, siis nüüd treenibki ta ilmselgelt palju korrapärasemalt kui mina. Aga et ajavõtt pole ka siiski pelgalt toolil ja arvuti taga istumine, saan kinnitada enda kogemusest.

Mida mõtled nutitelefonide ajastust?

Ma ei näe ühiskonna hukku tehnikasajandis, aga kutsun üles, et seadmeid ei kasutataks lastehoiuks, vaid arendavaks ja motiveerivaks instrumendiks tänapäeva spordimaailmas. Lapsed on palju telefonides, aga samas nad seda info hankimiseks väga kasutada ei oskagi. Kui aga neid suunata, siis eeldused on neil ju täiesti olemas ja oskusi tuleb ka aina juurde.

Lisaks tunnen ma kahte väga erilist koolilast esimesest ja teisest kooliastmest juba nende lasteaia-ajast saadik ning nende õues olemise soov ja huvi on tõesti silmatorkav. See on arendanud nende loovust: neil pole õues kunagi igav, alati leiavad nad mingi huvitava, sportliku ja liikumisega seotud tegevuse. Samas ei saa väita, et neid tehnikasajand ei huvita, muidugi huvitab! Kummalgi on nüüdseks oma arvuti, telefoni võtavad ka õue kaasa, aga need on vaid abivahendid, mitte elu mõte.

Väikse tüdrukutirtsuga olen Skype’is kirjutanud ja „maailma asju” arutanud tema viieseks saamisest alates. Oleme saanud selgeks suhelda palju tundeid, kuigi asume eri Eesti ostas, samas piisavalt lähedal, sest alati ei saa silmsidet lähedastega pidada. Sama on tema vanema vennaga. Nii saab innustada, tunnustada, rahustada ja seletada asju, mida väike inimene alati kohe ei mõista.

Samas ei sega see suhtlemine pidevalt teisi ümbruskonnas olevaid inimesi, sest see ei ole häälekas ja on privaatne. Nii õpivad mõlemad osapooled. Oleks minu poja kasvades sellised võimalused olnud! Telefon oli luksusasigi, nüüd pakub aga võimaluse olla kogu aeg mõistlikkuse piires lapsele lähedal.

Kas sul on soovitusi toitumise osas?

Olen seda meelt, et süüa tuleks elusolemiseks, mitte elada söömiseks! Vahepeal tundub küll inimesi kõrvalt vaadates, et pooled on vahetunud.  Küll oleks tore, kui kõik need kaubanduskeskustes suuri korve täitvad inimesed sama usinalt ka spordiüritustel osaleksid ja terviseradu kasutaksid! Aga kahjuks on inimestel siiski kalduvus anda rohkem järele suurele söömisele, mitte energia kulutamisele.  Olen seda meelt, et kõike võib süüa, aga mitte suures koguses ja isegi mitte siis, kui korrapäraselt treenitakse. Pidevat ülesöömist ei suuda keegi maha treenida, kui pole just päris „linnuseedimist”.

Mida teed sõbrannadega?

Käime koos spordiüritustel, aitame vabatahtlikena Tartu Maratoni. Ka on sõbrannad mu parimad abilised Võrumaa spordisündmuste ettevalmistamistel – olgu selleks  siis medalite paelutamine, muud näputööd, võistluspäevade sekretariaat, ajavõtt või koristamine. Vahel satub spordi vahele ka törts kultuuri.

Kui tähtis on elus armastus?

Armastust on mitmesugust ja väga eri inimeste, asjade ning tegevuste vastu. Mis täpselt on armastus, peab südamega tunnetama! Nii kirg, hoolimine, hoidmine, empaatia, sallivus, arvestamine, aktsepteerimine, tunnustamine kui ka hindamine on kõik väga vajalikud, et olla parem inimene ja hea kaaslane kas kõige lähedasematele või kaugematele.

Kuidas jääda igavesti nooreks?

Kasuks tuleb elurõõm, positiivsus, tänapäevaste tehnikavahendite kasutamine, uute väljakutsete
vastuvõtmine, suhtlemine noortega, ilmselt ka pisuke lapsemeelsus.

Mis on su elu moto?

Püüda kaasa aidata parimate inimeste kasvamisele ja arenemisele, kes peavad meie ühiskonda ja elu järgmistena enda kanda võtma.

tekst: Regina Herodes
fotod: erakogu