Sangaritegu: Hubert Pärnakivi põrgulik pingutus Philadelphias

Hubert Pärnakivi pärast ebainimlikku pingutust Foto: John G. Zimmermann
Hubert Pärnakivi pärast ebainimlikku pingutust. Foto: John G. Zimmermann

Täna 60 aastat tagasi ponnistas legendaarne jooksumees Hubert Pärnakivi NSV Liit – USA maavõistlusel Philadelphias 10 000 meetri lõpuringidel teadvuse kaotuse piiril, ent suutis distantsi lõpetada.

18. juulil valitses Philadelphias Franklin Fieldi staadionil pöörane palavus, termomeetri elavhõbedanäit osutas varjus 37 kraadi Celsiuse järgi ja õhuniiskust oli 90%. NSV Liidu koondise jooksjad Aleksei Desjatšikov ja Pärnakivi otsustasid vaheldumisi tempot teha. Ent meeletus kuumuses tekkinud vedeliku- ja hapnikupuudus kurnasid staiereid. Pärnakivi ütles kuuendal kilomeetril võistkonnakaaslasele, et „edasi jookse ise, minu peale ära looda”.

Desjatšikov talus kuumust kõige paremini ja finišeeris võitjana, kuigi ringide lugemise sassi ajanud kohtunikud lasid tal ühe ringi ehk 400 meetrit rohkem joosta. Venelasele järele ponnistanud USA pikamaamees Bob Soth varises kaks ja pool ringi enne lõppu rajale – ta ajus tekkis hapnikupuudus. Teine ameeriklane Max Truex ja Pärnakivi pingutasid teadvuse kaotuse ääremail. Ka Truex saatsid kohtunikud lisaringile, kuigi ta oli eestlasest möödunud.

„Jooksu lõpust ei mäleta ma midagi”

Pärnakivi sammud viimasel ringil muutusid üha vaevalisemaks, piinarikkamaks ja ebainimlikumaks. Lõpumeetritel ta suisa taarus jalalt jalale ja kohtunikud olid juba valmis teda toetama. Ometi suutis Hubi imeväel finišeerida, siis vajus appi ruttanute käte vahele. Pärnakivi meenutas intervjuus ajakirjale Kehakultuur: „Kole kuum ja raske oli. Peale 5000 meetri läbimist on mul meeles ainult üksikud momendid: see, kui Desjatšikov minust mööda läks, ja kuidas tahtsin spurtida, et mitte Truex’d mööda lasta. Jooksu lõpust ei mäleta ma midagi. Teised rääkisid, et põlv olevat mul tõusnud hästi, aga edasiminek olevat olnud väga vaevaline.”

Hubert Pärnakivi taarub 10 000 meetri jooksu viimastel meetritel 1959. aasta 18. juulil Philadelphias.
Hubert Pärnakivi taarub 10 000 meetri jooksu viimastel meetritel 1959. aasta 18. juulil Philadelphias.

Pärnakivi ärkas riietusruumis, kuhu takistusjooksja Semjon Ržištšin oli teda seljas kandnud. „Tunni aja pärast võisin ka omal jalal liikuda. Mõlemad ameeriklased viidi haiglasse. Meil haigla jaoks raha ei olnud. Olime Desjatšikoviga ülesande täitnud,” meenutas Pärnakivi. Ametlikku protokolli kanti Pärnakivi teisel kohal: 1. Desjatšikov 31.40,6, 2. Pärnakivi 32.49, 3. Truex 33.13. Ajakirja Track and Field andmetel olid tegelikud tulemused sellised: 1. Desjatšikov 30.29,9, 2. Truex 32.49,6, 3. Pärnakivi 33.13,4.

1970. aasta detsembris, kui põrgulikust pingutusest oli möödas 11 aastat, saatis NSV Liidu koondise pikamaajooksu treener Aleksandr Boiko NSV Liidu spordikomitee esimehele Sergei Pavlovile kirja, et on juba kahel aastal tõstatanud küsimuse teenelise meistersportlase nimetuse andmisest Pärnakivile. Järgmisel päeval allkirjastas Pavlov paberi ja „kõrgeid tulemusi ning seejuures sportlikku mehisust ja tahtejõudu ilmutanud” Viljandist pärit spordimees pälvis teenelise meistersportlase tiitli.

Andrus Nilk