Suurjooksude osavõtumaksu tõus paneb tegema valikuid

Jooksjad SEB Tallinna Maratonil. Korraldajate foto
Jooksjad SEB Tallinna Maratonil. Korraldajate foto

Aina suurenevad stardimaksud Eesti suurematel rahvajooksudel paneb spordisõbrad valiku ette, millistel jooksudel osaleda ja millistel mitte ning võib seetõttu ohtu seada väiksemate jooksude püsimajäämise.

Näiteks SEB Tallinna Maratoni osavõtutasud on 2017. aasta kohta palju suuremad kui tänavuse maratoni puhul. 2016. aasta maratonidistantsi stardimaks soodusregistreerimisega voorus kuni 2015. aasta lõpuni oli 25 eurot ja kalleim voor tänavu 40 eurot. Nüüd on aga nii, et selle aasta 15. detsembrini saab soodusvoorus end järgmiseks aastaks maratonidistantsile kirja panna 40 euro eest ja 2017. aastal viimases voorus koguni 70 euro eest. Poolmaratoni tariif on aga tõusnud soodusvoorus 20 eurolt 25 euroni ja viimases voorus koguni 60 euroni.

“Tahtes arvestatav rahvusvaheline jooksusündmus olla ning Euroopas konkurentsis püsida, siis on kahjuks ka hinnatõus paratamatu,” põhjendas ajakirja Jooksja Jooksuportaali uudistele MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi juht Mati Lilliallik. Tänavusel Baltimaade suurimal rahvusvahelisel maratonijooksul ja Eesti suurimal rahvaspordisündmusel osales kokku 18 765 liikumisharrastajat.

Maratoonar Roman Fosti sõnul kaotavad arvatavasti suurte jooksude stardimaksude tõusust väiksemate võistluste korraldajad. „Inimesed hakkavad valima võistlusi, kus on parem korraldus, samuti, kes pakuvad sellega ka lisaväärtust (medal, soodustused, koti sisu),“ ütles Fosti ajakirja Jooksja Jooksuportaali uudistele. Fosti ootab hinnatõusuga korraldajatelt ka võistlejatele lisaväärtust võrreldes eelnevate aastatega.

Fosti ei pidanud stardimakse väga kõrgeks. „Kui oleme valmis maksma hea kontserti eest sama palju kui jooksuürituse eest. Piisab kui me aastas teeme paar kolm heal tasemel võistlust. Võistlemine ei tohi muutuda iganädalaseks, vaid see peaks olema justkui pidupäev, mida ootame ja milleks valmistume,“ märkis Fosti.

Hiljuti Prantsusmaal 24-tunni jooksu Eesti rekordi püstitanud Karmen Lepp on seda meelt, et stardimaksude tõstmine SEB Tallinna Maratonil mõjub osalejate arvule pärssivalt. „Isiklikult ma 70 euro eest Tallinna Maratonile ei läheks. Kui tööandja hüvitab, siis pole probleemi. Need usinad algajad, kes tahavad end proovile panna ja ametlikku tulemust kirja saada võivad hinda nähes ära kohkuda,“ sõnas Lepp. Ta tõi näitena välja, et Ida-Virumaa jooksusari on ülisoodne. „Jookse tuleb valida vastavalt rahakotile,“ lisas Lepp.

Eesti kergejõustikuliidu kestvusjooksu juht ja Sparta treener Toomas Tarm tõdes, et kuna meil on turumajandus, siis keegi küsitavat hinda dikteerida ei saa. „Kui toode/teenus on liiga kallis,siis seda ei osteta. Kui ostetakse, siis järelikult pole liiga kallis,“ kommenteeris Tarm ajakirja Jooksja Jooksuportaali uudistele. Teatud hulk rahvasportlasi võistleb praktiliselt aasta läbi igal nädalavahetusel. „Võibolla ei peaks tegema ja tuleks teha mingi valik. On tervislikum ja raha jääb ka alles,“ väitis Tarm.

Ta ei pidanud SEB Tallinna Maratoni osalustasusid kõrgeteks teiste samas suurusjärgus linnamaratonide tasudega ja on üks madalamaid. „Tean Euroopas üksikuid linnamaratone, mis on samas hinnas või natuke soodsamad. isegi. SEB Tallinna Maraton on meie esindusüritus ja võib olla veidi kallim,“ leidis Tarm. Ometi pidas ta hinnatõusu võrreldes eelmise aastaga liiga järsuks. „Tean, et muud rahastused sealhulgas linna oma on vähenenud ja ilmselt on see korraldajate sundvalik. Loeb esimese või/ja teise vooru hind. Viimasesse vooru ei tasu registreerimist jätta. See ongi korraldajate taotlus, sest varakult on vaja tellida kõik medalid ja nänn,“ selgitas Tarm.

Tema arvates on kallid hoopis osad kohalikud ja väiksemad jooksud. „Kohalikul üritusel võiks olla stardimaks 3-5 eurot, et raha ei saaks osalusel takistuseks, eriti kooliõpilastele ja noortele. Paljudel väikestel kohalikel jooksudel on stardimaks 10-20 eurot. Eks korraldaja peab vaatama, et ots otsaga kokku tuleks, keegi peale maksta ei taha. Kui kõrge maks saab takistuseks ja võistlejaid ei tule ehk tehakse korrektiivid,“ mainis Tarm. Ta ei usu, et enamik võistluste korraldajaid Eestis teeb üritust rahateenimise või kasu eesmärgil.

Harrastusjooksja Hasso Paap enda jaoks ei planeeri osalemist uue aasta võistlustel ja jookseb siis, kui isu tekib, aga võimalik, et ei võistle üldse. „Samas tundub, et nii mõnedki jooksuvõistlused ei paku hoolimata registreerimistasude kallinemisest osalejatele isegi varasemaga võrdväärset teenust ja nö nänni – pigem on jooksu lõpetades see kahanenud (vesi, spordijook, energiabatoon, medal.),“ tõdes Paap.

Märgatavalt kasvanud erinevate jooksuvõistluste arv peaks tema hinnangul olema piisav konkurents korraldajate vahel, et saada oma nö kriitiline piir osalejaid kätte. „Selle valguses hinnatõus registreerimisel ei tundu võib-olla õigem lahendus. Või on hoopis just väljapääs, et saada eelarve korda?“ oletas Paap.

SEB Tallinna Maraton raames ma ei näe, et kõrgem hinnatõus võiks väga palju osalejaid eemale peletada. „Reklaam, hea korraldus ning suurim osalejate arv teevad sellest niikuinii jooksuürituse number üks Eestis. Osalejatele on osavõtumaksude tõus kindlasti ebameeldiv, aga ma arvan, et seetõttu kaotavad pigem väiksemad jooksuvõistlused,“ pakkus Paap.

Eesti tippjooksja Tiidrek Nurme arvates on stardimaksud korraldajate poolt põhjalikult läbi kaalutud ja arvutatud. „Kui vaadata maailma konteksti, siis pole kindlasti tegu röögatute numbritega. Kõrgem stardimaks soosib põhjalikumat läbimõtlemist – kas ikka tasub võistelda, loodetavasti see „ärgitab“ hulga harrastajaid pikemajalisemaks maratonieelseks ettevalmistuseks,“ lausus Nurme ajakirja Jooksja Jooksuportaali uudistele.