Suvi – ideaalne aeg sportimiseks ja liikumiseks

Suur osa laste ja noorte liikumisharjumuse kujundamisel on perekonnal. Just vanemad annavad eeskuju ja sellest lähtuvalt kujunevad ka laste tegevused.

 

Mairi Põder on suure pere ema, peres on viis last, kellest kolm on juba täiskasvanud. Kümneaastase Piia ja seitsmese Markuse tervisliku eluviisi eest kannavad vanemad veel usinalt hoolt.

„Kaks nooremat last olid juba aastasena alati matkadel ja retkedel kaasas, oleme enamikel Eesti matkaradadel käinud,” ütles Mairi ja jätkas: „Esmaspäev on mul töövaba ja see on mõeldud lastelastele. Minu teise lapse kaksikud on pool aastat vanemad kui mu noorim poeg. Nad õpivad esimeses klassis ja pärast koolipäeva lõppu läksime koos metsa. Esialgu võtsime ette kuni kolmekilomeetriseid jalutuskäike. Tasapisi maa pikenes ja lõpuks oli 12-kilomeetrine matk neile täiesti paras. Koos läbisime 16 kilomeetrit Kõrvemaa kevadjooksul.”

Mairi rääkis, et lastele meeldib metsas. „Ega me siis pea laiali ringi torma, ikka vaatame, kuidas sipelgas liigub, kuulame käo kukkumist või vaatame kaunist päikeloojangut,” lausus Mairi.

Kui laps tahab liikuda, ei saa teda keelata

Mairi ise käis lapsepõlves emaga suusatamas ja jalutamas ning teismelisena tegeles kergejõustikuga. Sportlikuks muutus ta pigem koos oma lastega.

„Sauel on head võimalused liikuda ja kõige tähtsam, et lastele meeldib,” rääkis Mairi. „Kuidas sa saad midagi muud plaanida, kui laps ütleb hommikul lasteaeda minnes, et õhtul lähme näiteks rattaga sõitma või mere äärde.”

Markus sai maikuus uue jalgratta ja kui ta tegi emale ettepaneku sõitma minna, polnud Mairil loomulikult südant öelda ei. Nad sõitsid tol korral 45 kilomeetrit. Tütrega on Mairi läbinud pikemaid maid. Väntasid 96 kilomeetrit Sauelt Haapsallu ja järgmisel päeval 56 kilomeetrit Haapsalust Riisiperre, sealt sõideti rongiga koju.

Piia on vanematega kahel aastal osalenud nii Scoutsrännakul kui ka Ekströmi marsil, kus distants ulatub 30 kilomeetrini. Toredaid elamusi on saadud Elamusretkedelt ja maastikumaratonilt.

„Kui maratoni lõpuni on jäänud umbes kümme kilomeetrit, on tütar öelnud optimistlikult – jah, tean, minna on veel sama pikk maa, nagu on Saue ring. Nii ei tundugi viimased kilomeetrid ületamatult rasked ja kurnavad. Kuid ka raskemaid momente tuleb ette ja siis on vaja lapse tuju üleval hoida,” lausus Mairi.

Viljandi järvejooksule nii väikesi veel kirja panna ei saanud, aga käimisdistantsile tohtis küll ja nii on Piia ja Markus vanematega juba kolmel aastal järvele tiiru peale teinud.

„Kuidas ma jätan lapsed koju või finišipaika ootama? Kui nad ise väga tahavad meiega koos liikuda, siis ei saa keelata,” ütles Mairi.

Piia harjutab treener Marko Pruusi käe all Saue spordiklubis. Lapsed suusatavad, jooksevad, sõidavad rattaga ja ujuvad.

„Meile meeldib liikumine, see teeb tuju heaks ja annab rohkesti elamusi. Ega meile ka muud asjad võõrad ole, šoppame ja nutiseadmedki on olemas,” ütles Mairi.

Lastele tuleb leida jõukohaseid tegevusi

Orienteerumisklubi Käbi eestvedaja ja Alu põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Liivi Tafenau on veendunud, et iga last saab kutsuda liikuma, tuleb leida vaid jõukohaseid tegevusi, mis neid köidaks ja ühtlasi ka kehalist koormust annaks.

Alu põhikoolis õpib 42 last. Paras arv, et kogu koolipere saaks sportlikesse tegevustesse kaasa haarata.

„Olen esimest aastat koolis õpetaja ja näen, kuidas saab kaasata liikuma ja sportima kõik lapsed. Võib-olla mõni on kiire jooksja ja teine aeglasem, aga paaris orienteerudes saavad mõlemad oma oskusi ja võimeid rakendada. Paaris liikudes ei tee nad endale ka liiga,” ütles Liivi.

Liivi rääkis loo, kuidas nad käisid lastega Stockholmis. Muidugi oli huvitav linnaga tutvuda. Mis saab siis, kui telefoni aku tühjaks saab ja GPS-i abiks pole? Siis aitab linnakaart ja kuna lapsed olid kaardiga ümberkäimist juba varem koolitunnis õppinud, siis oli linnas kerge orienteeruda.

Orienteerumine on Tõrva kandis populaarne. Augustis alustatakse orienteerumispäevakutega, sügisel korraldatakse õhtust pereorienteerumist „Musta kassi öösel ei näe”. Liivi avaldas lootust, et kui lõpuks õnnestub klubile saada SI-seadmed (orienteerumisel kasutav süsteem, punkti jõudes fikseerid elektroonilise pulgaga enda kohalolu), on spordiüritusi lihtsam korraldada. Oluline, et kogukond ja omavalitsus sportlikke ettevõtmisi toetab. Tõrva vald on Liivi meelest väärt kiidusõnu.

Sportida ja liikuda rõõmsal meelel

20 aastat kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina töötanud Piret Koll rääkis, et mai ja juuni alguses on arvukalt Jõgeva põhikooli poisse ja tüdrukuid hõivatud TV 10 olümpiastardi võistlustega. Juba ootavad tema kergejõustikurühma 40 last juunikuist laagrit Käärikul.

Piret rääks, et treeningul ei püüta saavutada vaid paremaid tulemusi ja uusi oskusi õppida, vaid seal käib ka seltsielu. Poisid ja tüdrukud harjutavad koos, mis innustab mõlemaid. Oluline, et rühmas valitseks hea meeleolu ja treeningule tuldaks rõõmsa tujuga. Kindlasti oleneb õhkkond paljuski ka treenerist.

Suvi tõotab lastel tulla pisut vabam, kuid need, kes osalevad Eesti meistrivõistlustel, jätkavad treeninguid. Aga teised lapsed?

„Suvevaheaja veetmine sõltub kindlasti palju lastest endast. Tean, et väiksemad sõidavad palju tõukeratastega ja Jõgeva rularamp leiab tihedat kasutust. Minu gruppide lapsed ei ole nii püsivad, et kogu aeg ninapidi telefonis passida. Korvpalliplats on pidevalt hõivatud ja ka jalgpalli taotakse. Osa lapsi eelistab aga kodus istuda,” lausus Piret.

Piret teab, et aktiivsete ja sportlike vanemate lapsed on samasugused. Ta soovitas vanematele: kõndige lastega kas või mõni kilomeeter, võtke aega jalgrattasõiduks või minge koos kettagolfi mängima.

„Liikumise lastele harjumuspäraseks muutmine nõuab õpetajalt pidevat tarka tööd, võttes arvesse nii laste omapära, soove kui ka õppekavasid,” ütles Piret.