Tartlane jooksis Venemaal Gatšina poolmaratonil

Jooksuportaal toob lugejateni Tartus elava David Arutyunyani muljed sellest, kuidas ta käis 25. novembril Venemaal Peterburi lähedal 3. Gatšina poolmaratonil.


Paljud Eesti
jooksuvõistluste osalejatest on endalt küsinud, kuidas asjad toimuvad teistes
riikides? Mõned eestimaalased on mitu korda käinud võistlemas Lätis, Soomes,
keegi on unistanud Berliinist. Leidub isegi neid, kes jooksnud Suurbritannias,
Türgis, USA-s ja Keenias. Vaid mõned üksikud on julgenud joosta Venemaal ja Ukrainas.
Augustis Narvas võisteldes, tekkis mul küsimus, mis toimub teisel pool Narva
jõe kallast? Otsustasin minna üle Narva silla, et uurida Jaanilinna elu. Samal
päeval naastes õhtul kodulinna Tartusse sain selgeks, et pean kasvõi korra
osalema Venemaa jooksuüritusel.
Külalislahke klubi
Novembris
sattusin Loode-Venemaa jooksuklubi Sylvia. See juhtus spontaanselt, kui
kogemata eksisin e-posti aadressiga, seega läks mu e-kiri mitte Peterburi, vaid
hoopis Gatšinasse (Peterburi külje all asuv linn). Mu kirjale vastati kohe.
Vastajaks osutus ülalnimetatud klubi liige, kes ise sündinud Tallinnas. Pärast
vestlust ma sain aru, et pean korra ise nägema, kuidas sealsed võistlused
toimuvad. Panin ennast 3. Gatšina poolmaratonile interneti teel kirja,
kusjuures osavõtutasu ette ei küsitud. Stardimaks 200 rubla ehk 5 eurot kuulus
tasumisele kohapeal ning sisaldas numbrit, teenindust rajal, riietumis- ja
pesemisvõimalust, kohta finišiprotokollis, ning medalit igale lõpetajale, kes
mahtus poolmaratoni ajalimiiti 2:30.
Sylvia
jooksuklubil kodulehekülg asub aadressil
www.sylvia.gatchina.ru Klubi tutvustav
rubriik on praegu küll vene ja inglise keeles, kuid korraldajad soovivad lisada
sinna ka eestikeelse variandi, lootes, et Eesti jooksjad hakkavad neid rohkem
külastama. Kohe pärast seda, kui olin end poolmaratonile kirja pannud, esitasin
kommentaarides (klubi Sylvia kodulehel saab iga rubriigi kõrvale lisada
kommentaare) küsimuse, kas keegi sõidab 25. novembril Jaanilinnast või
Kingissepast Gatšinasse? Üllatavalt võeti minuga kohe järgmisel päeval
ühendust. Korraldajad pakkusid enda poolt nii infot kui ka reaalset abi,
alustades nõustamisest bussigraafikutega ning lõpetades Jaanilinnast eriauto
pakkumisega. Lisaks tuli mu mobiiltelefonile SMS-se soovituste ja
abipakkumistega.

Vahejuhtum Jaanilinna vaksalis
24.
novembri õhtul suundusin Tartust bussiga Narva, kuhu jõudsin kella 22.30 paiku.
Minu õnnetuseks oli Narva raudteejaam kinni. Mul ei jäänud muud üle, kui oma seljakotiga
suunduda piiripunkti poole. Piiripunkt „Narva-1“ jalakäijate terminal on
praktiliselt tühi, seega ei pea seisma järjekorras. Passikontroll läbitud,
suundusin väljapääsu poole. Edaspidi järgneb sild, mis ühendab kahte linna ehk
kahte riiki. Ühelt poolt vaatab Narva, teiselt poolt aga Jaanilinna kindlus ehk
üks-teisele otsa. Kõndides edasi jõudsin piiripostini. Piiripunkti
„Ivangorod-1“ ees seisis üks jalakäiast turist, kes muudkui klõpsas kaamerat
ning tegi piiripunktist pilte. Lükkan käega ukse lahti. Piiripunkt oli
praktiliselt tühi. Suundusin oma seljakotiga passikontrolli poole. Sirutan
naispiirivalvurile oma passi ning küsin, kus asub Jaanilinna raudteejaam.
Piirivalvur vastas, et parem võtke takso, kuna raudteejaam ligi 2 kilomeetri
kaugusel. 



Läksin jalgsi raudteejaama, kus polnud kedagi, samuti ei põlenud
valgus ootesaalis. Kui ma hakkasin ennast magama sättima, tuli raudteejaama
töötaja, kes palus mul lahkuda. Tema väitel pidi vaksal öösel kinni olema, aga
tal pole välisukse võtmeid. Ma rangelt keeldusin lahkumast! Algul ähvardas ta
kutsuda mulle piirivalvureid, kuid ma sellest ei teinud suurt välja. Viimased
tulidki kohale, kuid välja ajada nad mind siiski ei suutnud. Lõpp-kokkuvõttes
kitsenes minu ja tädi vahel aset leidnud argument järgmiseks: „Kas te noormees
lahkute või ma kutsun politsei“. Mõtlesin, et parem oleks lahkuda, kuna iial
ei tea, kelle pool võib olla seadus.

Edasi
suundusin Lukoli tankla poole. Sealsed töötajad ei saanudki aru, miks ei tohi
öösel ööbida raudteejaamas. Magades sealses kohvikus paar tundi, läksin tagasi
kesklinna ning istusin bussi peale. Bussipilet Jaanilinn-Peterburi ehk 150 km
maksis 270 rubla ehk 6,75 eurot. Peterburis tuli „Sylvia“ jooksuklubi liige
autoga mulle vastu. Seejärel sõitsime Gatšina linna. Sealses koolimaja
spordisaalis jagati stardimaterjale. Fotograaf käis ringi ja muudkui tegi
pilte. Korraldajad naersid kaua selle üle, kuidas ma Jaanilinna tanklas
magasin. Veel rohkem pani neid imestama, kuidas ma suutsin reedel joosta 13 km,
laupäeval joosta Tartu Novembrijooksul 5 km ja kohe järgmisel päeval tanklas
ööbimist poolmaratoni. „On alles vapper sporditurist“ – nentis poolmaratoni
peakohtunik Juri Vinogradov ning lisas, et Gatšinas on olemas ühiselamutaoline
hotell, kus saab võistluseelsel ööl ööbida vaid 350 rubla ehk 8,75 euro eest.
„Järgmine kord tooge siia kaasa Eestist oma jooksusõbrad, ja ööbige rahulikult
hotellis,“ lisas üks teine korraldaja.

Poolmaratonil 199. koht
Kui
asjad käes ja pildid tehtud, suundusin starti, mis asus koolihoonest ca 200
meetri kaugusel. Tänavatel seisid politseiautod, seega liiklus sõidukitele
(v.a. võistlust teenindavale transpordile) oli täielikult suletud. Stardipauk
kõlas keskpäeval. Kõigepealt tuli joosta 1,097 km pikkune ring ja siis neli 5
km ringi. Rajal jooksid tempomeistrid, kes kandsid seljal eeldatava
tulemusajaga silti. Iga 5 km järel asus rajal punkt, kus pakuti kuuma teed,
rosinaid, soola kurke ja banaane ehk tegid ühe 5 km ringi ära, siis said süüa
ja juua. Aeg 1:55.40 andis mulle üldjärjestuses 199. koha. Kokku mahtus 2:30
ajalimiiti 230 sportlast, ülejäänud kas katkestasid või ei suutnud lõpuni
joosta. Poolmaratoni võitis Sergei Lukin ajaga 1:11.16. Talle järgnesid
Vladimir Sozonov 1:11.29-ga ja Aleksander Starodubov 1:11.48-ga. Esikolmik fotol.

Gatšina
poolmaratonil osalesid jooksjad paljudest Venemaa linnadest, kuid lõpetajate
nimekirjast võis leida ühe sportlase Valgevenest ja ühe Eestist. Peakohtunik
Juri Vinogradov on ise mitu korda käinud Eestis võistlemas. Jõudes järgmisel
päeval tagasi Tartusse, avastasin enda kohta spordiklubi Sylvia kodulehel
artikli „David Tartust“.Kui nüüd tulla tagasi küsimuse juurde, kas osaleda
üritustel või mitte – eks see on igaühe enda valida. Igatahes olen ise väga
rahul, et ära käisin.

Spordiretke
lõpetuseks lisan mõned viited ja kontaktid. Kogu info jooksuklubist Sylvia asub aadressil:
http://sylvia.gatchina.ru/about-club
Kontaktisik
Juri Vinogradovi e-post:
yurvin@list.ru ja mob.
+7903-099-2589. Teine kontaktisik Vladimir Radajev mob. +7960-286-5221.
DAVID ARUTYUNYAN Tartust