Treener Harry Lemberg aitab Keenia jooksjaid Euroopasse

Kui Eesti pikamaajooksjate treener Harry Lemberg Keenias käib, võtab tal ikka ja jälle mõni mustanahaline jooksja käisest kinni ja palub kurva näoga: “Kas te saaksite aidata mind Euroopasse jooksma?”
Lemberg on Keenias käinud neli korda ja see küsimus esitatakse talle alati. Huvi muutub iga korraga üha suuremaks. Ent reaalsus on mustanahaliste jooksjate jaoks karm. Eesti kodakondsus jääb neile vähemalt Lembergi kaudu unistuseks. “Me ei saa ju nende valgetegagi hakkama, kellele kodakondsuse andnud oleme! Mis nendest mustanahalistest siis veel rääkida! Õnneks pole keegi minult ka konkreetselt palunud, et aita mulle kodakondsus saada!” põrutas kogenud treener. Samas saab Lemberg Keenia jooksjate soovidest aru. Nad võivad kuuluda küll maailma tippu, kuid oma riigis on tegemist alles 20. või 30. jooksjaga. Tiitlivõistluste uksed jäävad neile igaveseks suletuks. Kui ei leidu just mõnda lahket Euroopa riiki, kes nad oma hõlma alla võtaks. Eesti nende hulka vähemalt praegu veel ei kuulu. “Kõigepealt tuleks hakata siiski Eesti jooksjaid järele aitama. Alles siis võime edasi mõelda,” nentis Lemberg, kelle sõnul on vaid üks võimalus, kuidas Keenia sportlane endale Eesti kodakondsuse saaks. “Kui siinsed poisid ja tüdrukud hakkavad tihedamini Aafrikas laagris käima ja leiavad endale sealt silmarõõmu.”
Tõsi, võimaluste piires on Lemberg Keenia jooksjaid siiski abistanud – aidanud neil saada nii Euroopa võistlustele kui ka Eestisse laagrisse. Tänavu kevadel elasid Keenia pikamaajooksjad Caleb Ngetich, Irene Chepkirui ja Usila Koech kaks kuud Tartus üürikorteris ja treenisid koos Lembergi õpilastega. Ei sõitnud kedagi värbama. Kui needsamad kolm Keenia jooksjat kodumaale tagasi pöördusid, levis jutt Tartu treenerist ka laiemalt. Praegu otsib Lemberg muu hulgas uusi talente, keda Euroopasse jooksma aidata. Kevadel tuleb taas paar mustanahalist sportlast Eestisse laagrisse. Ta ei taha aga väita, justkui oleks ta Kenya jooksjate agent või mänedžer. “Kedagi ma siia värbama küll pole tulnud. Abistan neid rohkem sõbramehe poolest. Tegemist on vastastikku kasuliku koostööga. Jaanuaris lähevad ju meie omad Keeniasse laagrisse. Hind on maruodav – üks päev maksab vaid 10–15 dollarit,” rääkis Lemberg, kelle sõnul läheb Keenia laagrisse lausa kümme eestlast. Ja see on eestlastele Lembergi sõnul hindamatu kogemus. “Meie sportlased näevad, kuidas treenivad maailma parimad! Ainult vahi, suu ammuli, ja õpi igal sammul – muud ülesannet pole!” õhkas Lemberg.
Nädalase reisi käigus oligi Tartu jooksutreeneri tähtsaim ülesanne vaadata valmis eestlastele sobiv laagripaik, suhelda kohalikega ning õppida, õppida ja veel kord õppida. Et kunagi võiks ka mõnda Eesti jooksjat maailma tipus näha. Lisaks andis Lemberg kooliõpilastele vajalikke treeningunõuandeid. Jah, te lugesite õigesti – valge mees jagas mustadele jooksuõpetust. “Rääkisin ühe tuttava palvel sellest, mida 14-, 15- ja 16-aastased tüdrukud peaksid treeningul tegema. Nad kuulasid mind põhjalikult – ikkagi valge inimene!” muigas Lemberg ja lisas: “Siin saab pikamaajooks juba lapsepõlvest alguse. Koolid asuvad kümne kilomeetri kaugusel ja lapsed kõnnivad või jooksevad selle maa maha. Meil aga viiakse lapsed kõikjale autoga. Nagu öeldakse – töö tegi ahvist inimese. Just nii see ongi.”
Lemberg ei vahetaks Keenia kogemust enda sõnul mitte millegi vastu. “Omamoodi kultuurišokk. Mõnusalt tervendav. Pärast seda, kui siit tulen, mõtlen alati, kui superhea elu on meil Eestis. Siin on igal sammu vaesus näha,” sõnas ta. Eesti 1500 meetri rekordi omanik Tiidrek Nurme aga ei suuda siiamaani ära imestada, kuidas tema 51-aastane treener ihuüksi Aafrikasse sõita julges. “Keenias ei ole valge inimesena just kõige mugavam olla, sest abipalujad ronivad aknast ja uksest sisse. Ükskõik, oled sa staadionil treenimas või külatänaval jalutamas – küsijale suu pihta ei lööda,” rääkis Nurme oma kogemustest. “Peab olema tahtmist, et nendega tegeleda. Keenias tähendab treeneriamet ka lapsevanema rolli, sest jooksjad ei häbene isegi WC-paberi raha treenerilt küsida.”
ANN HIIEMAA, Postimees
Foto: Margus Ansu