Uju, vänta, lippa! Rattad alla!

Jõudu kõigile! Viimase kahe nädala suurim uudis on, et mul on nüüd maanteeratas. Plaanisin algselt paika panna eelarve 800€ ja selle eest soetada kasutatud ratta, sest kuna eelnev kogemus puudub ja ma ei lähen eelkõige Ironmani pooltriatlonist kogemust saama, siis ma arvan, ei ole minu jaoks rattas suurt erinevust. Läks aga hoopis teistpidi. Nimelt kui rääkisin oma plaanist treener Ain-Alariga, siis oli tema kindel soovitus soetada endale uus ratas ja et võiks ikka karbon olla, otsuse tegi lihtsamaks ka see, et Sportland on Ironmani toetaja ja mul on võimalik saada lisasoodustust.

Ma ikka kahtlesin alguses, sest ma teeks oma ühekäigulise rattaga samuti selle 90 km ära, siis tuli soovitus mul abikaasalt, et tee korralikult treeningkava läbi ja vaata, mida suudad. Nii siis läks, käisin kõige pealt maanteekinga proovimas, olin enne vaid paar korda maastikukingaga sõitnud. Peab ütlema, et vahe on märgatav. Maanteeking on kõvasti jäigem, on ka pehmemaid versioone, aga mulle soovitati võtta jäigem king, nii läks, valituks osutus Northwave sonic 2.

Nüüd ratta juurde, ausalt öeldes ei saanud siin üks päev magada kuna olin elevil. Nimelt käisin ratast Sportlandis proovimas, et vaadata, kas lenksupikendus on õige pikkusega ja kas raami suurus sobib. Tegin ka poes väikese tiiru ja teate, see ratas oli nii kerge võrreldes mu kunagise maastikurattaga näiteks, et tekkis isegi veidi hirm, et ega see minusuguse rapsija käes katki ei lähe. Järgmine päev olin poes tagasi, rattaks itaalia firma Bottechia super 8avio ultegra, raam suurusega 54. Elevust lisas ka juhuslik kokkusattumus, et kahekordne maailmameister ja olümpiavõitja Erika Salumäe oli poest enda Barcelona trekirattaga pilti tegemas. Mäletan siiamaani kuidas kuue aastase poisin vanematega olime naelutatud telerite ees ja häälekalt kaasa elasime Erika sõitudele ja kõik pisarais olime kui võit tuli – milline emotsioon.

IMG_5754_2Võtsin julguse kokku ja küsisin viisakalt luba koos pilti teha ja et oleks ratta seljas motivatsiooni, enda esimesele maanteerattale Erika autogrammi. Nüüd tahaks kannatamatult kilomeetreid läbima hakata. Minu üllatus oli suur, kui järgmisel hommikul oli lumi maha sadanud ja ööd otsa unistatud rattasõit liikus paar päeva edasi. Kuid üle eelmise laupäeva pärastlõunal see lõpuks juhtus. Pakkisin ennast korralikult kihiti sisse. Kuna mul ei ole pikki rattapükse ega soojendavaid sääriseid, siis tõmbasin lühikestele rattapükstele liibukad peale, buff kaela. Parim huumor oli kinnastega, suutsin talvel ühe suusakinda ära kaotada, nii et esimesele rattaringile läksin ühes käes suusakinnas teises nahkkinnas. Tundus, et on õige riietus. Rattapeale minnes oli võtsin hästi rahulikult, mõtlesin läbi, kuhu ja kuidas sõidan, panin kingad pedaalidesse kinni ja hakkasin veerema. Minu jaoks võttis terve esimese trenni aega, et ära harjuda käiguvahetajaga. Ehk et kui olin harjunud maastikurattaga, et pidurid ja käiguvahetajad on eraldi lingid, siis siin on need integreeritud.

IMG_3346_2Teine asi on lenkstangi asend, et kus siis kõige parem on kinni hoida, endale meeldib hoida käsi lenksu pidurite lähedal. Sõitsin kaks tundi, kergliiklusteedele, proovisin erinevaid käike ja vaatasin, kuidas ratas käitub. Ikka väga mõnus oli, esimest korda sõitsin rattaga nii, et ei pannud seda tähelegi, lihtsalt väntad. Tänaseks olen sõitnud 150km. Kord nädalas kaks tundi (60 km) ja korra tunni. Viimane kord tegin ka treeningkavas ette antud harjutusi. Nimelt peale 30 min soojendust sõidad erinevate intervallidega raskema käiguga (60 pööret minutis) 3 minutit ja siis jälle kerge käiguga (100 pööret minutis), selle mõte on, et jalad ja keha harjuks raskuse vaheldumisega. Tuletan endale meelde, et Otepää vahetusläheduses on korralikult üles-alla mägedest sõitmist. Kui ujumine on väga tehniline ala, siis rattasõidus saab paremaks vaid kilomeetreid kogudes. Loodan võistluseks 800-1000 km alla sõita, näis kuidas see õnnestub.

Otepää-rajaprofiilTeine teema, mis rattasõiduga üles kerkis on toitumine võistlusrajal ja trennis. Kuna võistlus läheneb siis soovitati mul kindlasti proovida trennis ratta peal toituda ja miks mitte proovida samasid batoone ja geele, mida pakutakse rajal. Sain kokku Enerviti Eesti müügiesindaja Toomas Ellmaniga ja ta tutvustas, mida ja kuna tarbida,  just nemad on Ironamni ametlikud partnerid. Toomas on ise läbinud mitu pool ja täispikka triatlonit, nii et sain näiteks temalt soovituse panna rattakingad juba pedaalide peale ja jooksurajal iga tunni geelid teibiga kokkupanna. Vastavalt meie pingutusele trennis või võistlusel vajab keha 30 kuni 60 g süsivesikuid. Üks energiabatoon on kuskil 30g, seega reegel oleks trennis süüa üks batoon tunnis ja võistlusel kaks. Võrdluseks üks banaan on 23grammi ja 100g šhokolaad 61g süsivesikuid. Ma võtsin prooviks aprikoosi batoone, sest sama maitset leiab ka otepää rajal. Põhiline on võistluseks ennast kõigega kurssi viia. Näiteks tuleb sel nädalal mul esimene trenni, kus peale 2h rattasõitu tuleb 20 minutit joosta. Jooksmisega seoses olen 26. mail Rapla Selveri Suurjooksul kirjas, lähen poolmaratoni distantsile. Lisaks tuleb seal ka mu aastase tütre jooksudebüüt tillurajal. Ootan ka ajakiri Jooksja värsket, läbi aegade paksemat numbrit, kuhu ka enda väikese panuse tegin, peagi poelettidel! Olge tublid ja kohtumiseni!

Mõned lingid:
Minu igapäevased tegevused instagrammis
Enerviti pdf, kus täpsemalt lahti seletatud, mida ja kuidas keha tarbib triatloni võistlusel. https://enervit.ee/enerviti-toitumisjuhised-ironman-voistlusel/
Rapla Selveri Suurjooks, pange end kirja.