Urmas Karlson: liikumisharrastus on tippspordist tähtsam

Urmas Karlson. Foto: Mati Hiis (ajakiri Jooksja)
Urmas Karlson. Foto: Mati Hiis (ajakiri Jooksja)

Urmas Karlsoni auhinnakapis on medaleid ja karikaid ilmselt rohkem kui kokku jõuab lugeda, kuid suurte velotuuride võitjate kasvatamisest tähtsamaks peab ta terveid ja liikuvaid inimesi.

„Võib-olla on mul vanuse kasvades adrenaliini tase organismis vähenenud ja seetõttu näen maailma teisiti kui aastaid tagasi, kui arvan, et iga spordiala arendamise eelistus peaks olema liikumise edendamine. Mitte nui neljaks tippsportlaste arendamine,” kerib Karlson teema lahti.

1995.aastast saadik Eesti Jalgratturite Liidu peasekretärina töötanud mehe meelest peab sport pakkuma lõbu ja meeldima. „Kui viia noor varases eas ülepingutuseni, võib ta spordile igaveseks käega lüüa. Vanemas eas asja liiga tõsiselt võttes on tulemuseks aga enesekesksed pahurdajad,” sõnab ta.

Kedagi ei tohi spordist tõrjuda

Karlson teab, mida räägib ja räägib ta nakatava õhinaga. 19 korda Eesti meistriks tulnud endine tipprattur on jalgratturite liitu tegevjuhina näinud ajastute ja mõtteviiside vaheldumist spordimaailmas õige lähedalt.

  1. aastatel keskendus alaliit tippspordi arendamisele, praegu on selge fookus liikumisharrastuse edendamisel.

„Paljud noored ei tule trenni mitte sellepärast, et saada profisportlaseks, vaid soovist alaga ilma suurema võistluspingeta tegeleda,” räägib Karlson. „Ja seda ei tohi hukka mõista. Ajad, kus treenerid sõelusid välja üksikud andekad ja saatsid ülejäänud minema, on õnneks jäädavalt möödas. Kedagi ei tohi spordist tõrjuda, kui ta tahab alaga tegeleda. Lihtsalt läheneda tuleb teistmoodi.”

Harrastussport käib ka noorsportlaste kohta. Oluline roll sirguva inimeste eesmärkidega arvestamisel ja nende toetamisel on treeneritel, kes peavad leidma viisi, kuidas toetada nii tippupürgijat kui ka usinat treenijat.

„Treenerite arv on tõusuteel ja pilt võrreldes viieteistkümne aasta taguse ajaga oluliselt parem. Suure panuse sellesse annab riik, kes alates viiendast treeneriastmest tasub poole tema palgast. Tähtsal kohal on ka Audentese spordigümnaasium, mille lõpetajad saavad kolmanda astme treenerikutse. See teeb treeneritööga alustamise lihtsamaks,” arutleb Karlson.

Viimastel aastatel on tõusnud ka noorte huvi tegeleda jalgrattaspordiga. Üks oluline mõjutaja on lõbus ja mänguline BMX. Treeningud pole pikad, pingutus on piisav ja keskkond tänu kinnisele rajale turvaline. Mis kõige olulisem, ala juurde tullakse noorelt, isegi juba enne kooli.

„BMX on Eestis küll suhteliselt uus ala, kuid pakub hea võimaluse, kuidas noortele rattasporti tutvustada. Vanuse kasvades saab proovida maantee- ja maastikuratast ning soovi korral nendega edasi tegeleda,” räägib Karlson.

BMX-i võistlusi korraldatakse väikestelegi, kuid maanteel ja maastikul ei ole EJL-i peasekretäri sõnul alla 13-aastastele mõtet meistrivõistlusi korraldada. „Spetsialiseerumine peaks toimuma alles 16-aastaselt,” lausub ta.

Noortelt ei tasu nõuda kõrgeid kohti

Karlsoni sõnul on proovitud võistlusi korraldada ka noorematele, kuid tulemusi pole see andnud. Ühtlasi võib tõsine pingutus liiga varajases eas jätta alles kujunevale organismile halva jälje.

„Kümneaastasel ei tööta loomulikud pidurid samamoodi nagu täiskasvanul ja ta võib minna pingutusega üle piiri. Kui nii juhtub paar-kolm korda, lööb aju bloki peale ja hakkab pingutust takistama. Inimene ise ei oska oma soovimatust sportida aga enam selgitada,” põhjendab Karlson ja lisab, et samamoodi võib juhtuda siis, kui ainsaks spordiga seotud tunnustuseks on kiitus kõrge koha eest.

„Kui sõbrad, treener ja vanemad ütlevad, et läks kehvasti ja pärivad, miks paremat tulemust ei tulnud, võib see psüühika väljakujunemise ajal olla ääretult traumaatiline ning mõjutada inimest terve elu jooksul,” ütleb Urmas.

Järgida ikka sisetunnet, mitte treeningukava

Mõni aasta tagasi võis rääkida harrastusjalgratturite buumist. Praegu on Karlsoni sõnul kiire kasvu aastad möödas ning üritustel osalejate arv püsiv. Põhjuseid on mitmeid. Neist peamised tahtmine, aeg ja teised huvid.

„Harrastussportlasena võistlemine on ikkagi võistlemine, sellega kaasnevad stress, pingutus, väsimus ja olenevalt eesmärgi suurusest ka pettumus,” räägib Karlson.

Rattasporti läbi ja lõhki tundev mees paneb südamele, et spordiga peaks tegelema mõistlikult.

„Paraku keeravad harrastussportlased trenni ja võistlemisega vahel vindi üle ning järgivad sisetunde asemel mingit treeningukava, mille järgi tuleks nädalas viis-kuus korda harjutada, kuigi organism on väsinud. Aastaid nii tugevalt treenides toimuvad muutused hormonaalsüsteemis ja see mõjutab ka inimese psüühikat. Lõpuks võib tahtmine sootuks kaduda,” tõdeb ta.

Mõni, kes on aastaid ratta seljas rassinud, aga pole suutnud unistust täita, võib leida uue väljakutse triatlonis või muul alal, kus maksimaalse pingutuse roll nii suur ei ole. Triatlonis on pigem tähtis pikaajaline aeroobne töö. Kiire arengu võib saavutada ainuüksi tehnilise soorituse parandamisest, näiteks õppida paremini ujuma.

Ehkki jalgratturite liidu arengukava järgi soovitakse 2022. aastaks jõuda 10 000 registreeritud harrastajani ehk kasvatada praegust arvu viis korda, ei pea Karlson seda eesmärgiks omaette.

„Pole oluline, kas inimene tituleerib end suusatajaks, ratturiks, jooksjaks, triatleediks või kellekski muuks, peamine, et ta end liigutab. Kevade saabudes tulevad paljude alade inimesed jalgratastega välja, kasutades seda nii treeningu- kui transpordivahendina,” hindab Karlson.

Kõik peavad teedele ära mahtuma

Lõputuna näivas vaidluses selle üle, kus rattur liikuma peaks, on Karlsoni seisukoht selge. Linnast välja sõites võib kergliiklusteid kasutada, kuid seda mõistliku kiirusega ja teisi ohtu seadmata. Tummisem treening tuleks teha väiksema liikluskoormusega maanteedel. Viimase paari aastakümnega on neist väga suur osa saanud ka asfaltkatte ehk hõredama liiklusega tee leidmine peaks olema harjutajal võimalik.

„Keegi ju ei taha kellelegi vigastusi põhjustada,” arutleb Karlson. „Tuleb mõista, et kergliiklusteel saavad rattasõitu harjutada ka väiksed lapsed, kes ei pruugi veel ümbritsevat väga hästi hoomata. Nende ja nende vanemate peale pahandada oleks kohatu. Ilmselt aitaks olukorda pisut parandada see, kui kergliiklusteedel märgitaks maha liikumissuunad, et inimesed hoiaks vastavale teepoolele.”

Aga kust neid harjutusteid leida või õpetust saada? Ühtset andmebaasi alaliidu juhi sõnul ei ole ega ole plaanitud ka luua, sest selle järele pole olnud nõudlust. Huvilised leiavad treeningupaigad enamasti sõpradega suheldes või liitudes mõne väiksema grupiga, kes ühiselt sõidab. Algajal tasub jalgratturite liiduga ühendust võtta, sest sealt suunatakse ta lähima klubi või treeningugrupi juurde.

„Nutiseadmetega heades suhetes olevad inimesed saavad palju abi ka rakendusest nimega Strava, kus on nii Eesti kui ka mujal maailma rajad virtuaalselt maha märgitud ning neid saab avastada reaalelus kasutada treeninguteks või ka virtuaalseks võistlemiseks. Radu leiab nii maanteel kui maastikul,” tutvustab Karlson.

Rahu, ainult rahu!

58-aastane Karlson on jalgrattaga sõitnud suurema osa elust. Veel mullu tuli ta seenioride Eesti meistriks eraldistardist sõidus. Kuigi liikluskoormus on maanteedel suurem kui kunagi varem, hindab ta olukorda liikluses mõistlikuks.

„Mida rohkem inimesi ise jalgrattaga sõidab, seda suurem on nende empaatiavõime. Tavaliiklejate puhul on seis juba päris hea, kuid professionaalsete autojuhtidega on konflikte isegi nädalavahetustel, kus üldiselt on liikluskoormus rahulikum,” imestab Karlson.

Liikluses tasub säilitada rahulik meel. „Õnneks on kaugele jäänud aeg, mil autoomanikud tundsid end eelisõigusega inimestena, kelle teelt pidid kõik kaduma ja joobeseisund oli leevendav asjaolu,” ütleb ta.

tekst: Lennart Komp
Artikkel ilmus ajakirjas Jooksja, juuni 2019.