Värske raudmehe emotsioon: äge, üliäge!

Margus Pedaste: „Jooks läks kõige ootuspärasemalt.”
Margus Pedaste: „Jooks läks kõige ootuspärasemalt.”

Esimene täispikk triatlon Ironman Tallinn kutsus paljusid spordisõpru keha ja vaimu esimest korda nii pikas ja raskes katsumuses proovile panema. Kairi Ustav, Renna Järvalt, Tarmo Torim ja Margus Pedaste jutustasid, mida tundsid, nägid ja kogesid.

tekst: ajakiri Jooksja
fotod: Krista Mikk, Liina Malva, Jüri Suurkivi, Sportfoto.com, erakogu

Otsus

Kairi Ustav: „Kui läksin seitse aastat tagasi Tartu Aura veekeskuse juhiks, mõtlesin, et imelik on basseini ääres seista, kui ei oska ujuda. Treener Mai Laas õpetas mulle algtõdesid ja soovitas liituda TriSmile grupiga. Esimese aastaga sain krooli selgeks ja ujusin Emajões allavoolu 1,9 kilomeetrit. Siis mõtlesin: rattaga oskan sõita ja joosta oskab igaüks, miks minagi ei võiks triatlonis võistelda!

Osales kahel TriSmile 111 triatlonil, kolmel poolpikal distantsil Otepääl ja 2017. aastal Eesti triatloniliidu karikasarjas. Kohe, kui Ironman Tallinn välja kuulutati, olin üks esimesi registreerijaid.”

Tarmo Torim: „Olin ammu unistanud täispikas triatlonis võistlemisest ja Ironman Tallinna korraldamine lühendas julguse kokkuvõtmise aega. Esimene poolpikk triatlon 2016. aastal Otepääl oli väga raske, teise läbisin kergemalt. Tänavune poolpikk distants kontrolli all hoitud tempo ja pulsiga läks sujuvalt ja kaks korda pikema võistlusmaa ees kartust ei tundnud.”

Renna Järvalt: „Spordisõbrana tahtsin 30-aastasena joosta esimese maratoni ja mõtlesin ka, et 40-aastasena võiks proovida Ironmani. Jooksmisest sai mingil hetkel villand ja

otsustasin treenida mitmekesisemalt.

2011.aastal hakkasin käima triatloniklubi 21CC ujumistreeningutel. Vee peal püsisin, aga see oli pigem suplemine, mitte ujumine. Ühistreeningutel sain selgeks krooli ja see andis kindlust triatlonidel võistelda.

Alguses mõtlesin, et oma Ironmani ei tee ma kunagi Eestis. Tahtsin, et rajal oleks palju osalejaid ja ümberringi rahvast, aga Ironman toodi koju ja nii ma startisin.”

Margus Pedaste: „Mu isa Jaan-Imant Pedaste tegeles nooruses sõudmise ja ema suusatamisega. Mõlemad lõpetasid Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja töötasid seal. Ema käis suusaeriala üliõpilastega Käärikul ja tatsasin nendega kaasa. Koolipoisina tegelesin suusatamise ja kergejõustikuga, kuid pärast gümnaasiumi lõpetamist jäi mu sportlik tegevus soiku.

Kord kooli terviseõpetusetunnis lastele vererõhu mõõtmist õpetades avastasin, et mu enda vererõhk oli 170. Tekkisid ka põlvehädad ja sealt alates olen kümmekond aastat tegelenud vastupidavusaladega.

Raudmeheks saamisele eelnes huvitav lugu. 1990. aastate alguses sõitsid Chicagos elanud sugulased meile külla ja kinkisid Ironmani kella. Siis tärkas ka esimene õrn mõte. Mu hea sõber Gaido Kaeramaa korraldas Võrtsjärve ääres väikese triatloni, mis oli mu kondiproov sel alal. Siis lõin kaasa esimesel Tartu Millil. Kui Tallinnast sai teine Euroopa pealinn, kus korraldatakse Ironman, otsustasime sõpradega: teeme kaasa!”

Ettevalmistus

Kairi Ustav: „Aasta ringi käin Tartu Ujumisklubi treeningutel. Aprillis harjutasin TriSmile grupiga kaks nädalat Mallorcal. Seejärel täitsin oma treeneri Karel Viigipuu koostatud plaani. Sõitsin hommikuti rattaga 50–70 km ringiga tööle, lõunapausi ajal jooksin, õhtuti ujusin avavees või osalesin mingis rühmatreeningus. Nädalas oli vähemalt kuus treeningut. Nelja kuuga ujusin 114, väntasin rattaga 2364 ja jooksin 354 kilomeetrit.

Mõlemad pojad, Romet (15-a) ja Jonas (11-a), tegelevad samuti triatloniga. Vahel tuleb ette omavahelist nägelemist, aga kui rattad on treeningule sõitmiseks autole pakitud, siis oleme maailma parimad sõbrad. Abikaasa on meie finantsiline ja tehniline tugi.”

Tarmo Torim: „ Talve lõpus alustasin hoolsamat ettevalmistust kümnetunniste treeningunädalatega. Kakskümmend aastat polnud ma nii palju harjutanud. Vett pole ma kunagi kartnud, vahel ujusin suviti järves, aga hästi ujuda ei osanud. Möödunud talvel harjutasin basseinis endiste ujujate nõuannete järgi, suvel ujusin Maardu järves.

Paar korda sõitsin rattaga üle 220 kilomeetri Tallinnast Pühajärvele, ettekujutus nii kaua järjest sadulas istumisest oli olemas. Poolpika distantsi aja põhjal tekkis väike lootus, et võiksin jõuda Ironmani finišisse 11–12 tunniga, aeg üle selle oleks valmistanud pettumuse.”

Renna Järvalt: „Pereliikmed tulid suure roosikimbuga vastu. Ülev tunne tõi pisarad silma. Üliäge!”
Renna Järvalt: „Pereliikmed tulid suure roosikimbuga vastu. Ülev tunne tõi pisarad silma. Üliäge!”

Renna Järvalt: „Sihipärane valmistumine algas jaanuari teises pooles. Aitas see, et olin möödunud aasta aprillis sündinud pojaga kodus. Ei kujuta ette, kuidas jõuda pikki mahutreeninguid teha töö ja lapsekasvatamise kõrvalt. Enamik pikemaid aeroobseid treeninguid tegin lapsekäruga joostes.

Jooksuplaane koostanud Margus Pirksaar oli kursis, et kaks korda nädalas ujusin ja kolm korda sõitsin rattaga. Korra nädalas jooksin lõike ja kord tegin üldkehalise treeningu. Kõige rohkem järjest olin ujunud basseinis 2,5 kilomeetrit.

Enne juunikuist Ironman 70.3 Otepää võistlust tegin koormustesti, et näha, kuidas keha pingutusele reageerib ja kas tervis on korras. Doktor Virve Vask andis mu kehalisele seisundile hinnangu viis pluss, kohe oli julgem startida.”

Margus Pedaste: „2009. aastast alates olen osalenud Tartu Maratoni üritustel. Ettevalmistus on käinud nii: üks võistlus tehtud, alustan järgmiseks treenimist. Kõige nõrgem ala oli ujumine. Esimesed ujumistunnid sain oktoobrist detsembrini Aura veekeskuses treener Mai Laasilt.

Hoolsam treenimine algas jaanuari keskel USA-s. Olin kuus kuud Stanfordi ülikoolis külalisõppejõud ja astusin Silicon Valley triathlonclubi ehk Ränioru triatloniklubi liikmeks. Seal muutusid treeningud mitmekesisemaks, aga ka kaks korda mahukamaks. Juulis kodus olles hakkas vorm muude tegevuste tõttu pisut langema.”

 

Loe artiklit täismahus Jooksja august-september 2018 numbrist.