Xdreami korralduse köögipoolelt: rajameistri valud ja rõõmud

Tõnis Erm on üks seiklusklubile Xdream alusepanijatest ja ühtlasi ka sarja staažikaim rajameister, kes kokku on teinud radu vähemalt nelja hooaja jagu. Laiemale avalikkusele on Tõnis tuntud rattaorienteerujana olles sel alal koguni kolmekordne maailmameister.

Käimasoleva aasta algul peetud ADIDAS Winter Xdreamil oli ta esimest korda “teiselpool joont”, kui startis võistlusele osalejana. Uurisime Tõniselt, milline oli kogemus osalejana ja mida kujutab endast rajameistri töö.

Kuidas jäid rahule ADIDAS Winter Xdreamiga? Millist liikumisvahendit võistkonnaga eelistasite?

Võistelda oli tore. Eeltööd tehes proovisime võimalikult palju rada “ette aimata”. Liikumisvahendite poolest olime kõigeks valmis. Olid olemas suusad, rattad ja jooksujalatsid. Raja ette aimamisest nii palju, et üheks eelduseks oli see, et arvasime joogipunkti asukohaks võistluste korraldaja Sten-Ericu koduhoovi. Tegelikkuses läksime sellega täiesti alt – võistlustegevus toimus hoopis teisel pool :)

Kas esimest korda võistlejana osaledes oli ka mingeid “ahhaaa” momente, mida rajameistrina ette ei osanud/saanud näha?

Üheks suurimaks jamaks oli see, et 10 minuti jooksul ei suutnud punkti leida ja kulutasime otsimisele liiga palju aega. Teisena tegime valearvestuse pealampide osas – külmaga pealampide akud tühjenesid kiirelt ja vajalikku valgusvõimsust nappis.

Kas Winter Xdreamile lisaks plaanid sel hooajal ka teistel Xdreami etappidel osalejana kaasa lüüa?

Otsest eesmärki osaleda pole võtnud, aga osalemist välistada ei saa. Eks see sõltub ka võistkonna leidmisest ja ajalisest sobivusest.

2016 aasta seiklussarja Ace Xdream võistluspaigad lubavad eriti põnevat hooaega. Sari on aastaid viinud osalejaid kohtadesse, kuhu nad igapäevaselt ei satu, ega saagi sattuda. Kas rajameistrina rada planeerides on olnud vahest kahju ka, et ise nende põnevates kohtades võistelda ei saa?

Loomulikult on vahest kahju, et ise stardijoonele asuda ei saa, kuid samas nendes põnevates paikades, mis on tavainimesele suletud ja kust võistlejad võib-olla ainult mõne minuti jooksul läbi tuiskavad, veedavad rajameistrid vahest tunde ja päevi ning avastamise rõõmu on küllaga. Näitena võib tuua kunagi aastaid tagasi Tallinna seikluse rajal olnud Patarei vangla. Vangla esmakülastuseks olime sarja peakorraldaja Sten-Eric Uiboga planeerinud kulutada 1,5 tundi. Saanud pihku võtmekimbu 20-30 võtmega ning lausega “võite minna kuhu tahate”, kujunes see meie jaoks 8 tunniseks ülimalt huvitavaks tööpäevaks.

Sa oled väga kogenud rajameister. Kindlasti on aastate jooksul olnud palju värvikaid hetki, mida meenutada. Räägi mõnest seiklusest rajameistrina.

Esimesena meenub toosama mainitud Patarei vangla. Pärast võistlust oli punktide äratoomisega mingi segadus. Kes algselt pidi tooma, ei saanud seda teha ja läks nii, et pidin ise neid tooma minema. Viibida hilisõhtul pimedas, üksinda mahajäetud endises vanglas oli korralik väljakutse :). Liikusin hoones väikese pealmbiga, tahes-tahtmata meenusid jutud vanglas kostuvatest “häältest”. Huvi pärast seisatasin, et kuulata ja “hääled” tõesti olid. Ilmselt oli see tuul, mis vanades hoonetes ikka helisid põhjsutab, aga sellegipoolest sundisin end mõistust selgena hoidma ja keskendusin oma tegevusele st. KP’de äratoomisele.

Patarei
Xdreami võistlejad Patarei vanglas seiklemas

Teisena meenub Aidu karjäär. Kogu sealne maastik ja ümbrus oli lihtsalt täiesti teistmoodi, tehes sellest tervikuna äärmiselt meeldejääva paiga.

Kunagi sai Nõva etapil planeeritud üks punkt vee alla, uppunud laeva kõrvale, mis asus kaldast ca 150-200m kaugusel. Mäletan, kui läksin sinna esimest korda olukorraga tutvuma. Saabusin päikeseloojangu ajal ja punkti planeeritud asukohta jõudmiseks pidin ujuma. Mainin ära, et ujumises ma väga tugev tegija pole.Kohale jõudes kontrollisin ka vee sügavust pannes jalad põhja. Sain tulemuseks ca 2,2 meetrit. See oli meeldejääv õhtu oma hämaruses üksinda merel ujumisega.

Meenutamata ei saa jätta ka kokkupuudet metsloomadega. Kui Tarmo (Siimsaare) pidi kunagi agressiivse metssea eest eemale põiklema ja ohutuse tagamiseks puu otsa ronima, siis minul õnnestus kord metssigade karja sisse sõita. Õnneks see olukord lahenes rahulikult ja ära jooksma ei pidanud. Teine meeldejääv kokkupuude oli Muhu saarel metskitsega. Kui tavaliselt sõidab mõni kitsele autoga otsa, siis mul õnnestus kitsele otsa sõita jalgrattaga. Sõitsin parajasti mööda heinamaad kulgevat autojälge, kui äkitselt käis plaks ja silme eest võttis virvendama. Rohu sees varjul olnud metskits hüppas vahetult minu eest läbi üle ratta esijooksu ja mina sain jalahobi paremasse kätte. Kokkupuude siiski väga tugev polnud aga ehmatus oli korralik.

Närvekõditava elamusena mäletan, kuidas pidin Valgas 42m kõrguselt nägu ees laskuma. Sest oli vaja lisaülesannet testida. Otseselt kõrgust ei karda, aga väike ebakindluse moment oli siiski olemas ja enne laskumist pidin mõned minutid “hoogu võtma”.

Xdreami ajaloo jooksul on olnud vahest harva konflikte maaomanikega, kes pahandavad, kui nende maa pealt võistlejate rivid läbi lähevad. Kas sinul rada planeerides ja maaomanikelt kooskõlastusi saades ka mingeid teravaid elamusi on ette tulnud?

Selle küsimusega meenub mulle koheselt üks seik, kus eluhoonele lähenedes alustati minuga vestlust lausega “lasen sulle kuuli silmade vahele”. Esimene “tervitus” oli seega päris karm, aga kokkuvõtteks läksid läbirääkimised selle inimesega hästi ja sain nõusoleku.

Olen täheldanud, et mida Tallinnale lähemale, seda raskem on kooskõlastust saada. Maapiirkondades ollakse sõbralikumad ja avatumad, linnalähedased maaomanikud ei pruugi sind nii avasüli vastu võtta.

Mida üldse kujutab endast rajameistri töö? Kui palju on nii öelda laua taga planeerimist ja kui palju tegutsemist vabas õhus?

Mõlemat tegevust on palju ja jätkub päevadeks! Planeerimist ja maastikul viibimist on tegelikult võrdselt. Raja planeerimine algab laua taga, võtan ette üldkaardi, siis otsin piirkonna kohta täpsemaid-detailsemaid orienteerumiskaarte. Analüüsin kaarte,et leida huvitavat maastikku. Esmalt panen paika üldised liikumiskoridorid ja suuremad maastikupunktid. Seejärel lähen valitud trasse ja võimalikke KP’de asukohti maastikule kontrollima. Rajameistrina olen läbi käinud kõik punktikohad ja need ära tähistanud. Radu tegemas käin enamasti üksinda, aga võistluspäeval viivad KP’sid maastikule ca 5 inimest, kaasaarvatud rajameister.

Kas rajameister saab radu tehes ka ise korraliku treeningkoormuse?

Radade planeerimisel liigun aeglaselt ja ümbrust jälgides ning analüüsides. Kui rada on planeeritud, tuleb seda ka testida. Testimisel läbin rada tempokalt, nii öelda võistluskiirusel. Seega raja tegemisel saadav treeningkoormus on piisav.

Kui “ekstreemseks” rada minna võib? Kas vahest radu planeerides on tulnud ka mingist mõttest loobuda? Näiteks põhjusel, et see ei prrugi kõigile jõukohane olla? Mis tegurid üldse mängvad rolli selles, et rajameister oma mõtteid/ideid korrigeerima peaks?

Peamine faktor radade ümberplaneerimisel on olnud kooskõlastused – maaomanikega või riiklike insitutsionidega nagu Keskkonnaamet. Liigse ekstreemsuse või ohtlikkuse tõttu korrektuure tegema pole pidanud. Võimalikke korrektuure võib põhjustada ka soov vältida lisaülesannetes järjekordi võttes arvesse nii A kui B raja liikumised.

Kui palju aega nõuab rajameistri töö? See pole ju kellegi jaoks põhitöö, ikka tehakse vabast ajast õhtuti, nädalavahetustel, vabadel päevadel jne.

Tööd tuleb teha korralikult ja hingega ning aega otseselt lugenud pole, kuid seda kulub meeletult! Kui proovida hinnata ajakulu, siis jääb see suurusjärku 160 tundi – ehk tavalise, normaalse tööinimese ühe kuu jagu töötunde. Kui on vaja minna maastikule, siis selleks on mõistlik planeerida terve päev korraga ja teha korraga võimalikult palju tegevusi, et ei peaks mitu korda edasi-tagasi sõitma. Tubast planeerimsit saab seevastu teha õhtuti ning muude asjatoimetuste eel ja järel.

Mida uutele rajameistritele soovitad?

Soovitan lähtuda sportlikust aususest. Vältida niinimetatud “loto” ülesandeid. Punktide tähistamisel soovitan KP konkreetselt määratleda, et selle asukoht oleks selge ja osalejad ei peaks läheduses otsima ja tiirutama.

Tõnist küsitles: Martin Meri
Fotod: Seiklusklubi Xdream

Viimased uudised